Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas Lasnamäe vene kirik endale risti sai

Täiendatud! Lisatud galerii!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Laupäeva lõuna ajal viivad Lasnamäel kõik teed ühte kohta - Narva maantee äärde ehitatava vene kiriku juurde.


Keskpäeval algab seal pidulik tseremoonia, mille käigus pühitsetakse ja tõstetakse kiriku katusele üheksa ja poole meetri kõrgune ja 3,2 tonni kaaluv rist.

Ilm on päikeseline, aga külm. Kuid sellest hoolimata liigub inimesi igast suunast kiriku poole. Bussipeatused on ootajaid täis. Linn on lubanud tavalisest tublisti rohkem busse käima panna, aga neistki jääb ilmselt väheks.

Peale selle on liiklus Narva maanteel tublisti raskendatud. Tee linna siseneva suuna teepeenar on peaaegu kuni Vana-Kuuli ristmikuni autosid täis pargitud. Inimesi on kohale tulnud mitu tuhat, Keskerakonna pressiesindaja väitel koguni 10 000.

Kirikuesine plats on rahvast täis, kuid liikuma siiski mahub. Kahest telgist jagatakse kõigile soovijatele tasuta teed ja küpsiseid. Küpsised on rasvased ja magusad, tõeline kaalujälgija õudusunenägu.

Mõni minut pärast kella kahtteist saabuvad Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja Venemaa Andrei Pervozvannõi Fondi esimees, Venemaa raudtee juht Vladimir Jakunin. Prominendid kõnnivad vaikselt läbi rahvahulga kirikutrepile, kus hulk vaimulikke neid juba ees ootab. Siis ei juhtu tükk aega mitte midagi. Rahvahulk ootab kannatlikult.

Lõpuks algab tseremoonia, mille käigus metropoliit Kornelius risti sisse pühitseb. Seejärel saavad sõna Savisaar, kes kahes keeles kõneldes juhib tähelepanu peamiselt iseenda ja Tallinna linnavalitsuse panusele kiriku ehitamisse.

Järgmiseks räägib Jakunin, kes meenutab Eestis veedetud lapsepõlve ning selgitab enda motiive kirikuehitamise toetamisel. Raudteejuht kahetseb, et oskab eesti keeles öelda vaid ühe sõna: tere. Kuid sellegagi teenib ta venekeelselt publikult marulise aplausi. Palju tugevama, kui Savisaar oma kakskeelse jutuga.

Ning jõuabki kätte pidulik hetk, kui kõlaritest kostva vaimuliku laulu saatel hakkab rist aeglaselt taeva poole kerkima. Rahvahulk tõstab kui üks mees käed, milles on telefonid, amatöör- või profikaamerad ning asub ennastunustavalt pilte klõpsima. Mõni üksik lööb lakkamatult risti ette.

Metropoliit Kornelius annab ühele telekanalile intervjuud. Valitud seltskond siseneb kirikusse ehitustööde käiguga tutvuma. Rahvas hakkab vaikselt lahkuma. Mõne aja pärast lahkuvad ka vipid. Jakunin vastab möödaminnes nii ajakirjanike küsimustele kui poseerib abivalmilt fotograafidele. Meeleolu on kõigil ülev.

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on teisel pool Narva maanteed bussipeatuse kõrval olev piketeerijate seltskond. «Aitab Savisaarest!», «Jakuninile viisakeeld!» ja veel paar loosungit. Politsei turvab piketti, rahvas isegi mitte ei vihasta pühaduserüvetajate peale. «No on ikka tegelased,» ohkab mõni leebelt. Õiglast viha pole möödujate juures märgata.
Narva maantee on enne kella ühte korralikult umbes. Kesklinna poole autode vool veel kuidagi liigub, aga teisele poole pääsemisega on probleeme.

Inimesed liiguvad, päike paistab, rist ripub ikka veel kraananoole otsas kiriku kohal ja ootab kinnitamist. Kurjad keeled räägivad, et risti katusele tõstmine olevat puhas Potjomkini küla ja pärast tseremoonia lõppu võetakse see jälle maha. Kiriku ehitaja lükkab niisuguse jutu kategooriliselt ümber. Elame-näeme.

Tagasi üles