Facebooki grupis «Märgatud Tallinnas» on üleval ühe sotsiaalvõrgustiku kasutaja postitus selle kohta, et üleeile varastati Postimaja kaubanduskeskuses kahelt tüdrukult mobiiltelefon. Postituse kirjutaja tõttas neile appi. Kuigi politseisse sai korduvalt helistatud, ei saanud abivalmis kodanik ja lapsed sealt abi, mistõttu asusid nad varastatud telefoni ise üles otsima.
Postimees avaldab postituse lühendatud kujul:
Eile (17.07.2016) kella kolme ajal käisid kaks pisikest tüdrukut Postimaja H&Mis poodlemas. Poest välja tulles olid neil silmad märjad ja ütlesid, et telefon taskust kadunud. Võtsin enda telefonist lahti äpi «Find iPhone» ja nägime, et see telefon on kuskil seal samas (kuna olime hoones sees, siis täpset asukohta ei näinud). Panin äpi kaudu kadunud telefoni ekraanile kirja, et see on kadunud ja leidjal palun helistada näidatud numbril. Proovisime ka ise kadunud telefonile helistada ja panime ka alarmi tööle, aga keegi vastu ei võtnud.
Otsisime poe läbi, aga telefoni ei leidnud. Järsku vaatasime, et see telefon liigub mööda Narva maanteed Pirita poole. Helistasin politseisse ja sain vastuseks, et ega nemad midagi rohkemat teha ei saa ja mingu ma ise telefonile järgi ja rääkigu nendega ilusti, äkki saan telefoni ise tagasi. Ei hakanud vaidlema ja võtsime kiiresti Viru keskuse parklast Elmo.
Sõitsime parklast välja ja liikusime mööda Narva maanteed kadunud telefoni liikumise trajektoori järele. Lõpuks jõudsime Piritale eramajade vahele ja vaatasime kadunud telefoni asukohanäidu ümberkaudsetesse hoovidesse, kuni äpp näitas kindla maja peale (Tolmuka tee 36).
Maja ees seisis uuemapoolne läikiv must universaalkerega auto (vist MB). Maja välisuks oli lahti ja kaks vene meest suitsetasid ukse ees. Kõndisin aia äärde, panin äpi kaudu telefonil alarmi tööle. Küsisin meestelt, mis neil toas heliseb (alarm oli välja kuulda). Alguses ei tehtud must välja, aga uuesti küsides ehmusid ja üks neist jooksis tuppa ja liikus nii, nagu otsiks midagi taga. Mõne aja pärast tuli välja ja ütles tugeva vene aktsendiga, et tema ei kuule midagi. Peale pikka seletamist ja veel ühe mehe väljatulekut ilmus välja ka telefon. Ümbris oli ümber, aga telefon oli tagurpidi sees ning kõik kaardid-dokumendid ja sularaha olid kadunud. Nende kohta küsides ütlesid nad, et neid pole nad näinud. Lubasin helistada politseisse ja ka see nende mälu ei muutnud.
Helistasin politseisse ja järjekordselt neist abi ei olnud, olid nõus kirja panema kaartide omaniku nime, et kui keegi need leiab, siis politsei teab, kellele helistada. Peale paari minutit politseiga telefoni teel rääkimist ilmus majast välja ka üks naine ja andis meile kõik telefoni ümbrises olnud dokumendid ja sularaha. Ühte kaarti oli juba auk sisse löödud, arvatavasti hakati juba neid hävitama.
Lõpuks saime kõik tagasi, aga vargad jäid karistuseta. Ümberkaudsete elanikega rääkides selgus, et ka neilt on toast asju kadunud ja Tolmuka tee 36 elanikele laenatud raha ei ole nad tagasi saanud.
KOMMENTAAR
Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo juht Valdo Põder:
Kui abivajaja helistab hädaabinumbril 112, ei ole politseinik see, kes telefonikõnele vastab. Hädaabikõnele vastab häirekeskuse töötaja, kes esmase info põhjal otsustab, kas ja kellele info edasi anda – kas politseile, päästeametile või kiirabile. Kui häirekeskuse töötaja leiab, et juhtum reageerimist ei nõua ning abijõudusid saata pole vaja, siis registreeritakse kõne informatiivse teatena andmebaasides.
Kahjuks ei edastanud antud juhtumi puhul kõne vastu võtnud häirekeskuse töötaja kirjeldatud infot politsei korrapidajani, kes saanuks juhtunu asjaolusid analüüsida ja vastavalt sellele võimalusel vaba patrulli appi saata. Tark telefoniomanik oli aktiveerinud oma seadme positsioneeringu ning kiidame pealehakkajaid inimesi, kes oma vara kättesaamise nimel vaeva nägid ja lõpuni otsustuskindlaks jäid. Samas oli inimesel õigustatud ootus politsei abile ja sarnases olukorras ei tasu kunagi riskida oma tervisega, vaid ikka kutsuda abijõudusid.