Äsja avalikustatud TTÜ Meresüsteemide Instituudi uurimistöö tulemused näitasid, et Tallinna lahe haisu põhjus ei saa olla varasema reostuse lagunemine rannikumere setetes, vaid sademevetega merre kantavad toitained.
Kallist torust pole abi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TTÜ Meresüsteemide Instituut soovitab haisu leevendamiseks sademevee juhtimist süvalasu kaudu rannast kaugemale.
Nagu on selgunud ka varasematest sademevee analüüsidest, sisaldab maismaalt torude kaudu merre juhitav vesi, olenevalt proovivõtu ajast ja kohast, vähem või rohkem vetikate kasvuks vajalikke aineid – lämmastikku ja fosforit. Lämmastiku kõrgeid kontsentratsioone, mis ärgitavad vetikate kasvu, on mõõdetud eelkõige Russalka piirkonnas merre voolavas sademevees varakevadel lumesulamise ajal, kui sinna satuvad lennuvälja uhteveed, mis võivad sisaldada jäätumistõrje kemikaale (sisaldavad lämmastikku).
Russalka väljalask koondab sademe- ja drenaaživeed Suur-Sõjamäe tööstusrajoonist ja Tartu mnt. piirkonnast (lennuväli, Mõigu). Lisaks sellele juhitakse kollektorisse ka Ülemiste järve ülevool ning kuivendusvesi Ülemiste poldrilt. Sadevees sisalduv fosfor on T. Kakum (2011) andmetel pidevalt kõrge Kopli lahte suubuvas Rocca al Mare kollektoris ja aegajalt ka Tallinna lahte suubuvas Saare tee väljalasus. Kuna reostus satub vette asfaltpinnalt, tehastest ja katlamajadest, on kütteperioodil Rocca al Mare kollektorist merre juhitav sadevesi aegajalt kaetud õlilaikudega. Rocca al Mare merrelask koondab Väike-Õismäe ja osaliselt Mustamäe linnaosa sademe- ja uhteveed, millele lisandub veel Rannamõisa teel asuva Vasara tsehhi ja loomaaia territooriumit uhav sadevesi. Kollektor suubub Kopli lahte Rocca al Mare koolist lõuna pool.
Nii mõjutavad Tallinna rannikumere ja mingil määral ka Soome lahe seisundit lisaks Tallinna lahte suunatavale sademeveele (Russalka, Laululava ja Saare tee väljalasud) ka sademe- ja uhteveed Kopli lahe valgalalt. Seega ei piisaks merevee seisundi parandamiseks üksnes Tallinna lahe sademevee sügavamale merre suunamisest. Peale selle, et süvalasu rajamine merre on kallis ja töömahukas, ei vähenda süvalask Tallinna piirkonnast sademeveega merre kanduvat reostust, vaid üksnes suunab ühe osa sellest rannast kaugemale. Mis aga juhtub siis, kui Tallinna piirkonna avameres kohtuvad Haabersti linnaosast pärinev pidevalt fosforirikas sademevesi ja süvalasuga rannast kaugemale juhitav lämmastiku ja bakteriterikas sademevesi Russalka kollektorist? Siis on tagatud kõik tingimused merevetikate täiendavaks juurdekasvuks, mis randa kandudes seal ikkagi mädanevad!
Süvalask on siiski mineviku lahendus, mis domineeris aastakümneid tagasi, kui reo- ja heitvett ei puhastatud, vaid suunati jõkke või merre eeldusel, et see seal hajub (lahjeneb) ja tasapisi laguneb. Selle tulemusel viidi paljude veekogude isepuhastusvõime viimase piirini, mille tulemusena häirus ökoloogiline tasakaal ja kiirenes eutrofeerumine. See on tulemus, mida me täna Läänemeres näeme ja mida leevendada püüame.
Kaasajal kasutatakse nii Euroopas kui Ameerikas linnade sademevete puhastamiseks juba teisi meetodeid nagu kunstlikud märgalad, lodud, kaskaadid, filtreerumine läbi liiva- ja kruusapinnase jne. Kunstlike märgalade ja muude ökoloogiliste reoveepuhastusvõtete osas on Eestis nii teadjamehed/naised (näit. EMÜ, TLÜ) kui praktiline kogemus juba täna olemas. Linna sademevee ökoloogilist eelpuhastamist on edukalt praktiseeritud nii Prantsusmaal, Saksamaal kui ka üle lahe Soomes.
Põhimõtteks on ikka see, et piirata maksimaalselt reostunud vete otse veekogudesse juhtimist. Veelgi olulisem on otse veekogusse juhtimise vältimine juhul, kui sademevee koostise üle puudub pidev kontroll nagu see on praegu Tallinnas.
Pole ka garantiid, et peale väga kuluka süvalasu ehitamist Pirita teelt hais kaoks. Olen alates 1960. aastatest elanud Kadriorus mere lähedal ja lapsena tihti rannas jõlkunud ning mööda Pirita teed Kadriorust Piritale kõndinud. Ei mäleta, et hais oleks minu kõndimist häirinud, kuigi puhastamata reovett voolas merre palju rohkem kui praegu. Ka siis olid kivid meres kaetud rohelise limase vetikaga ja rannas esines naftalaike, aga haisu ei mäleta. Ebameeldiv hais, mis eriti Paljassaare poolt tulevate tuultega Laululava ja Maarjamäe piirkonnas Pirita teele kandub, erineb siiski vetikate lagunemisel tekkivast suhteliselt talutavast nn adru lõhnast ning võib kanduda maismaale hoopis Paljassaare reoveepuhastusjaamast. Väga ebameeldiv hais vabaneb näiteks reoveesette-komposti segamisel.
Seega tuleb enne tegutsema hakkamist uurida tuulte suuna ja Pirita teele kanduva haisu seoseid, mis ei nõua erilisi vahendeid ega ole kuigi keeruline. Tallinna ja Kopli lahte juhitav sademevesi tuleks aga eelpuhastada kaasaegsete ökoloogiliste meetoditega, kus vesi juhitakse läbi spetsiaalse taimestikuga kaetud märgala ja/või filtreerumisväljakute. Teiste riikide praktika näitab, et nii märgalad kui filtreerimisväljakud töötavad ka miinuskraadidel.
Kuna Ülemiste liiklussõlme rekonstrueerimisega kaasnenud sademevete eelvoolude projekteerimisel selgus, et olemasolev Ülemiste ülevoolu kollektor, mis lõpeb väljalasuga Russalka piirkonna, ei suuda tulevikus vastu võtta täiendavat sademevee hulka, otsustati Suur-Sõjamäelt, lennujaamast, Mõigu poldrilt ning kõrge veetaseme korral Ülemiste järvest pärinev vesi suunata merre läbi Kadrioru pargi ajalooliste kanalite süsteemi. 2013.aastal valminud betoneeritud kanalites ei saa toimuda sademevee isepuhastumine, mis oleks olnud võimalik, kui sademevesi voolaks looduslikus sängis.
Lahtisesse kanalisse langevad ka puulehed, mis tõstavad oluliselt sademevee orgaanilise aine sisaldust. Kahjuks jäi rajamata ka algselt sademevee eelpuhastamiseks planeeritud märgala. Kuid sedagi viga saab hea tahtmise korral parandada. Ökoloogiliste eelpuhastusvõimaluste ärakasutamine näitaks linnaplaneerijate innovatiivset suhtumist, vähendaks Tallinna reostuskoormust Soome lahele, parandaks rannikumere vee kvaliteeti ja aitaks kaasa Tallinna kui rohelise pealinna kuvandi tekkele. Võib isegi juhtuda, et sellele lisaks laheneb boonusena ka haisuprobleem, sest reostunud vees on vetikate laguproduktid kindlasti teistsugused kui puhtas merevees.