Kolmest Ülemiste järvega seotud lennuõnnetusest kahes on olnud osalised Poola lendurid, esimeseks järve kukkunud Poola piloodiks oli 1938. aastal tallinlastele demonstratsioonlendu teinud Zbigniew Olenski, kes pääses kergete vigastustega.
Ülemiste järv on Poola lendureile armuline
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
20. märts 2010, 00:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene Ülemiste järvega seotud lennuõnnetus juhtus 1938. aasta 6. septembril, kui Tallinna külastas Poola lennuklubi eskadrill, mille tsivilistidest lendurid publiku ees näidislende sooritasid.
Õnnetusse sattus lennuklubi omaniku poeg, kogenud lendur Zbigniew Olenski, kes asus oma lennukiga keerulisi manöövreid sooritama vahetult pärast Poola lennukompanii LOT reisilennuki maandumist.
Olenskiga juhtunut kirjeldas detailselt järgmise päeva Päevaleht: «Lennuvälja kohal tiirles Zbigniew Olenski, sooritades pikeeringuid ja keeriseid üsna madalal. Sageli kihutas ta lennuk vaevalt paari meetri kõrguselt üle pealtvaatajate peade ja aremad inimesed olid sunnitud kummarduma.
Siis sööstis lendur angaari eest kõrgusesse ja laskus järve kohal pöörisesse. Nina ees allapoole tulles tegi lennuk ühe pöörde, siis teise ja samas paiskas järvelt üles kõrge veepritsme sammas ning hetke hiljem kostis tume mürts.»
Olenskile sai saatuslikuks see, et ta asus sõlmi tegema järvepinnast vaevalt sadakonna meetri kõrgusel õhus. Kõrguse vale hindamise tingisid lennuvälja efekti mõttes katnud suits ja päikese käes peegeldunud järvevesi.
Kuigi valearvestus piirdus vaid mõne meetriga, piisas sellest, et lennuk, nina ees, järvevoogudesse kihutaks. Et lennuk kukkus vette napilt sadakonna meetri kaugusel kaldast – väga lähedal kohale, kus sel neljapäeval sooritas hädamaandumise Poola AN-26 –, sumasid Eesti ja Poola lennuklubide liikmed ise pooleteise meetri sügavusse vette piloodile järele, ootamata abi.
Esimesena jõudis lennukini hilisem tuntud purilendur Ants Saar, kes teadvusel Olenski rihmadest vabastas ja talle oma sanitariteadmisi kasutades kaelatoe tegi. Olenski toimetati kaldale puust uksel, misjärel viidi ta sõjaväehaiglasse.
Seal selgus, et mees oli pääsenud vaid põrutuse ja kerge seljavigastusega.
Lennuki päästeoperatsioon oli toona mitu korda lihtsam. Vesilennukite sadama töötajad vedasid väikese lennumasina oma õlgadel veest välja ja remontisid selle hiljem taas lennukõlblikuks. Olenski lennukist vabastanud Ants Saar sai hiljem Poola lennuklubist tänutäheks kutse tulla nende juurde tasuta lendurikursustele.
Võimud soovisid reisilennuki õnnetust varjata
Teine Ülemiste järvega seotud lennuõnnetus juhtus 1966. aastal, kui Saaremaalt Tallinna lennanud reisilennuk IL-14 maandus järvejääle.
Selline valearvestus sai võimalikuks seetõttu, et lennujuht hindas lennuki kõrgust valesti. Lennundusajaloolase Johannes Tilga sõnul sai IL-14 meeskond ise kõrgust hinnata vaid visuaalselt, kuid õnnetuse hetkel oli nähtavus nullilähedane.
Ootamatult järsu maandumise käigus tuli alt lennuki esimene ratas, kuid reisijad viga ei saanud ja kõndisid mööda järvejääd lennujaama. Linnalegend räägib lennujuhist, kes isegi pärast õnnetust ei teadnud, mis juhtunud oli.
«Räägitakse, et lennujuht oli siis, kui lennuk juba järvejääl seisis, öelnud raadiosides, et olete väga õigel kursil, tulge nii edasi,» rääkis Tilk. «Teine anekdootlik lugu räägib reisijast, kes kuuldavasti olevat kapteniga kurjustanud, et miks ta lennujaama hoonest nii kaugele seisma jäi.»
Tilk mäletab toonaseid sündmusi hästi, sest oli üks nendest, kes järvekaldast sadakonna meetri kaugusel pidama saanud lennuki trossiga lennujaama territooriumile sikutama pidi.
«Nähtavus oli siis nii halb, et lennukit polnud isegi Tartu maanteelt näha. Võimud tahtsid, et see lennuk sealt võimalikult kiiresti silma alt ära toodaks,» ütleb Tilk. «Meil läks selle sikutamisega terve tööpäev. Tõmbasime ta otse üle Tartu maantee.» (PM)