President Konstantin Päts oli alati huvitatud looduse ja arhitektuuri harmoonilisest ühendamisest. Seda eesmärki peeti silmas nii Oru lossi ja aia taastamisel kui ka kogu Eestit muutnud kodukaunistamise hoogtööl.
President Päts tundis oma Kloostrimetsa talus iga puud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi president veetis palju aega suveresidentsis Orul, oli tema armsamaks paigaks Kloostrimetsa talu. Ta on selle kohta öelnud: «See ei ole enam riigivanema ega presidendi talu, see on Konstantin Pätsi talu.» Seda talu ei antud Pätsile teenete eest riigi ees, vaid see oli renditud juba enne I maailmasõda Väo mõisalt ning aastate jooksul välja ostetud. Viimased heinamaatükid osteti välja 1937.
Talu või mõis?
Ametlikult nimetati seda majapidamist Kloostrimetsa 90 taluks, rahvasuus on seda kutsutud nii Pätsi taluks kui ka mõisaks. Päts ise eelistas kasutada Kloostrimetsa talu nime.
Talu rajati liivastele ja soistele aladele. Aastate jooksul tehti seal maaparandustöid ja maad väetati hoolega. Kõiki neid töid tehti Pätsi juhtimisel. 1930. aastate lõpuks oli Kloostrimetsa talul suurust 57 hektarit, millest põllumaa all oli 35 hektarit.
Talu maadele oli istutatud 930 õuna-, 30 pirni-, 200 ploomi-, 200 kirsipuud ja 1000 marjapõõsast, lavade ja kasvuhoonete pindala oli 300 m². Talul oli viis hobust, 30 veist, 13 siga ja 95 kodulindu.
Majapidamistöid juhtis valitseja Jaak Undriste. Ametis oli ka eestööline, tööline ja neli karjakasvatajat ning kasutati ka 30 päevatöölise abi – sageli olid talus põllutöödel läheduses asunud Lepiku ja Laiaküla rahvas. Kohalike elanike mälestuste järgi omandasid paljud päevatöölised seal töötades kaasaegsemaid põlluharimisvõtteid.
Päts hoidis kõigel silma peal
Tallinnas viibides sõitis Päts tallu nii tihti kui võimalik ning tutvus põhjalikult iga põllu ja aiaga ning tööjärjega. Ta tundis aias iga puud, teadis selle vanust, käekäiku ja omadusi. Talu maadel kasvas mitmeid viljapuid, mis olid pärit Mitšurini aiast, ning sageli olid need ainsad eksemplarid Euroopas.
Sagedased katsetused mullastiku parima väetise leidmiseks viisid selleni, et iga põld andis parimat saaki. Põllul kasvas nii suuri kapsaid, et täiskasvanud mehel oli raskusi selle süles hoidmisega.
Talu maadel oli seitse hoonet, neist neli olid elumajad. Kõige vanemas elumajas oli 11 ruumi, 1929. aastal ehitatud majas 12 ruumi, kolmandas elumajas viis ning neljandas majas kolm ruumi. Abihoonetest oli vanim laudahoone. Talul oli ka kanala ning puurkaev.
Kloostrimetsa talus võeti sageli vastu külalisi – naabritest kuni kõrgete väliskülalisteni.
Suurejooneline kodukaunistamise hoogtöö ei arenenud mitte ainult laiuti, vaid ka sügavuti.
Järjest valjemini ja sagedamini tõusis päevakorda botaanikaaia rajamine, mille üheks initsiaatoriks oli president Pätsi vend Peeter Päts, kes oli 1930. aastatel Kadrioru pargi ja riigiparkide valitseja ning loodushoiu- ja turismiinstituudi juhataja. Suuremaid eriarvamusi tõi asukoha valik.
24. aprillil 1937 peetud nõupidamisel pakkus riigiparkide valitsus zoobotaanilise aia asukohaks 88,5 ha suuruse territooriumi, millest 81 ha suurune maa-ala ulatus Lükati silla juurest kuni Kloostrimetsa taluni ning 7,5 ha suurune territoorium oleks jäänud Pirita jõe vasakule kaldale. Seda asukohta pooldasid ka välismaa eriteadlased.
1940. aasta sündmused ei jätnud puutumata ka seda piirkonda. Juba 30. juulil 1940, kui Eesti isegi ei kuulunud veel NSV Liidu koosseisu, küüditati Kloostrimetsa talust president Päts koos perega. Talu muudeti 1944. aasta sügisel ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi abimajandiks.
Paljud hooned olid siis juba tõsiselt kahjustatud. Et 1941. aasta augustis süütas hävituspataljon naabruses Pirita-Kosel mitmeid maju, siis on tõenäoline, et samade vandaalide käsi oli mängus ka Kloostrimetsa hoonete kallal.
Sõjajärgsetel aastatel kandis abimajand Kloostrimetsa nime, kuid 1948. aastaks oli põllumaa vähenenud rohkem kui poole võrra – põllumaad oli alles vaid 15,5 hektarit. 1948. aastal töötas abimajandis kümme töölist.
Toidunappus andis end samuti teravalt tunda ning seepärast võisid abimajandi ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi töötajad seal köögivilja kasvatada.
Hiljemalt 1950. aastal anti endine Kloostrimetsa talu üle ENSV Ministrite Nõukogule, kes kasutas seda abimajandina. Osa endisest talust läks Kose-Lükati sanatoorsele metsakoolile. Vabaõhukooli materjalidest selgub, et see toimus ajal, kui kooli direktoriks oli Eduard Plaan, s.o ajavahemikul 1951. aasta kevadest kuni 1964. aastani.
1950. aastal moodustati ENSV Teaduste Akadeemia Põllumajanduse Instituudi juurde katseaiand, mis rajati Lillekülas sordiaretaja Otto Krameri aiandi kohale. See asukoht oli ajutiseks lahenduseks. 1951. aastal nimetati katseaiand ümber Tallinna Eksperimentaalbaasiks.
Talu maadel botaanikaaed
Järgmise aasta oktoobris otsustati anda ENSV Ministrite Nõukogu abimajandi territoorium Teaduste Akadeemiale botaanikaaia loomiseks. Üleandmine pidi toimuma 1. jaanuaril 1954. aastal.
ENSV Ministrite Nõukogu 8. jaanuari 1959. aasta määrusega loodi Eksperimentaalbioloogia Instituudi juurde Tallinna Botaanikaaed ning sama määrusega pidi Kose-Lükati sanatoorne metsakool oma Kloostrimetsas asunud abimajandi (Kloostrimetsa 90) 46 hektari ulatuses üle andma moodustatavale botaanikaaiale. Peale selle pidi selle määruse järgi minema botaanikaaia alla 15 erakrundi umbes 82 ha suurune maa-ala. Need üleandmised toimusid siiski järkjärguliselt.
Näiteks loovutas Kose-Lükati sanatoorne metsakool 1958. aasta sügisel tulevase botaanikaaia tarbeks oma kasvuhooned. 1959. aasta kevadel anti üle ka kaks tööruumi. Sanatoorne metsakool andis endisel Kloostrimetsa talul asunud abimajandi üle botaanikaaiale 1967. aasta märtsis. Botaanikaaeda on aastate jooksul ehitatud mitmeid uusi ehitisi.
Tänapäeval on Tallinna Botaanikaaia pindala 110 hektarit, sellest on kollektsioonide, ekspositsioonide ja rajatiste all umbes 77 hektarit. See piirkond on üks kaunimaid Tallinnas.