Jaan Elken elab oma loomingus viimasel ajal minevikus. Selle juurde kuulub retro ja nostalgia ning millegi kadunud või kaduva ihaldamine. Nii on ka «Malecóniga», millist nime kannab Havanna kaldaäärne. Näitusel kasutatud fotod on 2012. aasta jaanuaris tehtud just seal. See on visuaalselt atraktiivne reisikiri koos dokumentatsiooniga.
«Paarikümne aasta tagune, esimesel külastusel kogetud sarm on linnal alles, nostalgia kord olnust, nüüdseks lootusetult kadunud ajast on igal sammul märgatav, vali vaid sajand ja kümnend. Havanna omaaegsest hiilgusest, neobarokse kreooli arhitektuuriga täidetud kvartalitest, kus segunes kogu vana Euroopa arhitektuuripärand kuni 1950ndate streamline’ini välja, on järel vaid riismed. Elegantne ja tuledesäras Havanna on vajunud viletsusse, hiilgus ja viletsus peavad varemete vahel koerapulmi,» tutvustab Elken oma näitust.
Kitsas king
Autor annab maalikunsti vahenditega edasi kontrasti vana ja uue vahel – vanematest fotorealismist kantud töödest inspireerituna on ta jõudnud välja reaalse fotoni, mida õlivärvide taha peita. Selline kaval peitusemäng on osav võte, kuidas vaatajat haneks tõmmata, kuid meeles tuleb pidada, et looja juttu peab uskuma.
Kogu kontseptsioonist saavad aru ainult asjassepühendunud või vaatajad, kel oli ja on julgust küsida väljapaneku taustsüsteemi kohta otse kunstnikult.
Jäädes kindlaks talle omasele suurele formaadile, vajanuks Elken sedapuhku märksa avaramat ruumi ja atmosfääri. Aga mis parata, Eesti kunstipoliitika on selline. Kitsas king pigistab!
Kuuba temaatikat ei ole eesti kunstnikud eriti puudutanud. Nii on Elken teinud korraliku uurimuse, mida parafraasina võib võrrelda kadunud Kaljo Põllu tehtuga – viimane korraldas Eesti Kunstiakadeemias soome-ugri ekspeditsioone, kus süveneti ürgsele, ajatule ning ümberpööratult tänapäevasele.
Nii kirjeldab ka Elken, kuidas Malecóni ääristavate paleede ehitamiseks kasutatud settekivimite plokkides on veel nüüdki näha kunagisest merepõhjast ammutatud koorikloomade ladestusi. Surma ja möödaniku puudutus on seal kogu aeg kohal, nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus.
CNNi asemel
Ei saagi aru, kas Elkeni tööde puhul võib rääkida maalilisjärgse abstraktsionismi uuest lainest või hoopis millestki muust. Tema piltide puhul kehtib alati seal toimuv vastandumine: «maaliline» «lineaarsele» ja «barokne» «renessansile». Kõik on loomulikult jutumärkides, sest ega Elkeni piltidel tekstist puudu ole.
Selle analüüsimiseks kunstiajaloolaste suureks eeskujuks peetud 20. sajandi ameerika esseisti Clement Greenbergi teooriatest ei piisa, kuigi viimane sai populaarseks sellega, et selgitas oma kirjutistes Jackson Pollocki värvipritsmetega kaetud maalide tausta.
Igal juhul pole eestlastel, kes ei ole veel Malecónil jalutanud, vaja enam vaadata CNNi uudiseid, sest sealne elu on toodud kunsti kaudu koju kätte.
Näitus
Jaan Elken
«Malecón»
Avatud 13. juulini Tallinnas Draakoni galeriis