Elektrirong - uus ja huvitav mäng

Juuli esimesel päeval liinile pääsenud uued oranžid Elektriraudtee rongid paistavad juba kaugelt silma ja toovad Balti jaama ajaloohõngulisse õhustikku moodsad tuuled. Peatselt Tallinna–Keila marsruudile väljuvat rongi uudistavad teiste hulgas kaks poissi, kes ulakalt selle ustest sisse-välja vupsavad. «Küll on huvitav rong – uus ja tore mäng,» kostab poisse silmitseva meesterahva suust, kes ronge kiites lisab: «Nagu Soomes.»

Üks poistest, 11-aastane Andreas, on enda sõnul tulevane rongijuht, kes on leidnud endale isemoodi hobi: ostnud päevapileti, sõidab ta terve päeva rongidega ringi. Reisisaatjatele on tema nägu juba tuttav ning just seoses piletimüüjatega on vilunud reisijal rääkida meeldejääv lugu.

Teisipäeval teel Aegviitu oli Andreas läinud uue rongi tualettruumi uudistama ning – oh õnnetust – ei saanud enam sealt välja. Reisisaatja arvas, et kedagi ei ole seal sees, ning lukustas Mustjõe–Aegviidu lõigul ukse, nii et poiss sai välja alles Aegviidus. Vapra rändurina ei löönud Andreas kartma, hoopis vastupidi, uute rongide juures meeldivadki talle kõige rohkem WCd. «See on suur ja seal on kraanikauss!» on poiss vaimustuses.

Tualeti-teema on aktuaalne ka Tallinna–Keila rongis sõites. Nimelt on rongi ainuke reisijatele mõeldud WC juba pikemat aega hõivatud. Asja lähemalt uurides selgub, et WCs on avarii juba alates esimesest päevast. «Uus asi ja juba sigatsetakse ... kes seda siis koristab?» küsib pensionär Eilike Arro, kes esimest korda uue elektrirongiga sõites tõdeb, et eks esmavajadused on ikka inimesele kõige tähtsamad.

Proua kiidab rongi sujuvat liikumist, konditsioneeri ja ­Wi-Fit, olles samal ajal pisut murelik: mugavus ju maksab. «Kui palju järgmisel aastal piletihindu tõstetakse, seda meile veel ei öelda,» arutleb Arro.

Samal ajal kõlab Tallinna–Keila marsruudil asuvas Urda peatuses rongi kõlaritest teadaanne, millele Andreas oma sõbraga kõva häälega sõna-sõnalt kaasa räägib: «Selles peatuses toimub väljumine ainult läbi multifunktsionaalse ala.» Kui püsisõitjatele on lause juba pähe kulunud, siis teistes reisijates tekitab teade küsivaid pilke. Nii selgitabki Eilike Arro, et tegemist on alaga, mis läheb raudtee alt läbi, et ikka ohutumalt teisele poole rööpaid saada.

Andreas ja ta sõber on aga teadaandest hoopis omamoodi sõnamängu tekitanud: «Me kurdame, et see peatus on Urda.» «Mis sa karjud?» küsib Andreas sõbralt. «Ma kurdan,» kõlab vastuseks. «Kas sa tead üldse, mis see Urda tähendab?» Selle peale tekib korraks vaikus ning Andrease sõber seab sammud vaguni teise otsa, demonstreerides rongis istujatele oma võõrkeeleoskust: «Hyvää päivää!»

Kõndida saab rongis sõidu ajal täiesti vabalt: rong ei loksu ühelt küljelt teisele ega värise, samuti saab rongis täiesti loetava käekirjaga märkmikusse kirjutada.

Meie vanad elektrirongid lähevad aga lõunanaabritele. «Lätlastele kõlbab ja eestlastele mitte,» ironiseerib Eilike Arro. «Eks Lätis ole võimalusi neid korda ka teha.»

Need reisijad, kes veel uues elektrirongis sõitu nautinud pole, oskavad vaid vanade elektrirongide puudusi välja tuua. «Jubedat häält teeb ja kõigub mõnikord nii, et hirmus hakkab,» kirjeldab harva rongiga sõitev õpilane Reelika Mäe reisielamust, lisades, et uutele rongidele on ootused kõrged.

Temaga sama meelt on Peeter Vain Keilast, kelle arvates on mugavus oluline eelkõige neile, kes iga päev rongiga tööl käivad.

Uutele elektrirongidele viimasel minutil kätt ukse vahele pista ei saa – kui rong on juba sõiduvile andnud, siis ei päästa ka muidu uksi avav nupulevajutus ning täpselt väljumisajaks perroonile jõudnud inimeste silme eest kaob elektrirong sama kiirelt kui tühi plastpudel Balti jaama pingilt.