Reportaaž: õppeaasta Pelgulinna gümnaasiumis algas meeleolukalt

Merike Teder
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tallinna Pelgulinna gümnaasiumis alustati täna õppeaastat meeleoluka aktusega.

Et koolimajas on tähtis päev, paistis juba kaugele ära – keskpäeval olid sinna viiva tee veered pikalt autosid täis pargitud ning koolimaja juures asuva sebra juures patrullis politsei.

Ka koolimaja esine kihas vihmasabinast hoolimata täna pidulikult. Tavapärasest kenamalt ei olnud riides mitte ainult värsked õpilased, lillekimpud pihus, vaid ka teised kohaletulnud. Tõsiseim sagimine oli siiski koondunud kolmandale korrusele, kus asuvad 1. klasside ruumid ja aula.

Täna alustas Pelgulinna gümnaasiumis kooliteed ligi 100 last neljas paralleelklassis. Abiturientide käe otsas aulasse marssivate noorte õpilaste kõik õed-vennad, emad-isad ja sugulased saali ära ei mahtunudki.

Ent laval toimuv – tantsude ja lauludega põimitud tempokas ja vaimukas näidend Lotte kooliminekust – haaras ka saali tagumistes ridades seisjate tähelepanu ning iga esineja pälvis sooja aplausi.

Mõne etüüdi järel astus ette koolidirektor Tõnu Piibur ning küsis lastelt: «Aga mida me nüüd anname?» - «Aabitsad!» teadsid lapsed. «Kui tahate aabitsaid, siis anname teile aabitsad!» vastas direktor ning asus ükshaaval iga last ette kutsuma. Sellega koolipere täisväärtuslikuks liikmeks saanud lapsed rivistati jooksvalt ka lavale üles ning kärmelt tehti neist ühispilt koos klassijuhataja ja 12. klasside õpilastega.

Välgud sähvisid, käsikaamerad filmisid.

Ei jäänud kõlamata ka «Oh kooliaeg, oh kooliaeg...», mida esitasid abituriendid, ning oligi aeg lastel oma klassidesse minna.

1.d klassis esimesesse pinki istunud Kristiina kinnitas, et ootas koolialgust väga, ehkki ühtki sõpra tal oma klassis veel ei ole. «Ma tahaksin arvutamist õppida. Kirjutada juba oskan, aga natuke peab lugemist ka õppima,» arvas ta.

Tema pinginaaber Erki oskab juba nii lugeda kui kirjutada ja tahaks samuti arvutama õppida. «Ootasin juba koolitulekut,» oli ta rahul, et aktus toimus laupäeval.

Ka koridoris esimese klassijuhataja tunni lõppu oodanud lapsevanem Fredi Torbek pidas õigeks, et aktus toimus traditsiooniliselt 1. septembril. «Minul oli kunagi samamoodi esimene koolipäev laupäeval. Kui meil on ikka selline kokkulepe, et lapsed lähevad 1. septembril kooli, siis tulebki sel päeval minna,» arvas Torbek.

Tema oma lapse pärast ei pabistanud – laps on tubli ja küllap saab koolis hakkama. Küll aga tõdes ta, et septembrikuuks tuli suur kotitäis riideid ja koolitarbeid osta, mis läks maksma kenakese raha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles