Põhja-Tallinna linnaosa valitsus ei suuda selgitada, kelle süül jäi amputeeritud jalaga liikumisvõimetu ja meeltesegaduses 76-aastane naine igasuguse abita külma ja nälga surema.
Haiglast koju saadetud vanur suri kohutavates tingimustes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mina nimetaks seda tahtlikuks tapmiseks,» ütleb Tallinnas Vabriku tänaval elav Astrit Kreevs. «Ma ei tea, mida kirjutatakse surmatunnistusele, kuid mina paneks sinna põhjuseks nälg, janu ja alajahtumine.»
Perekond Kreevsil on seljataga rasked päevad. Oli teisipäev, kui nad ootamatult kuulsid hääli naaberkorterist, mis seisis tühjana juba mullu oktoobrist, mil seal elanud vana naine gangreeniga haiglasse viidi.
Läbi seina tuttava häälega jutustamist kuulnud pererahvas jõudis järeldusele, et ilmselt on naabrist Noora haiglast välja lastud ja ta räägib telefoniga. Kui aga jutustamine kestis tunde, tundus asi imelik. Kui perepea Kuido Kreevs lõpuks vaatama läks, ehmatas ta põhjalikult.
Troostitu olukord
«Ta lamas põrandal, oma uriini sees. Toatemperatuur oli nulli ringis, kuna seda ahjuküttega korterit polnud keegi kogu talve kütnud. Ta ei suutnud külgegi keerata. Süüa ja juua polnud, kui vett andsin, ei suutnud ta seda juua,» meenutab Kreevs. «Ta rääkis olematute inimestega ega saanud toimuvast aru.»
Selgus, et naine oli koju toodud juba esmaspäeval ja ratastooliga tuppa tõstetud. Kreevsid asusid vanurile abi otsima. Mitu kõnet hoolekandeosakonda tulemust ei andnud. «Öeldi, et ta ise tahtis nii, midagi ei saa teha ja nii on. Lapski ju saab aru, et ta ei olnud mõistuse juures ja vajas abi,» laiutas Kreevs käsi.
Kolmapäeval saatis perekond kirja linnaosavalitsusse, kirjeldades vanuri ahastamapanevat olukorda ja paludes kiiret reageerimist. Vastust ei tulnud. «Teda ei tahtnud ei kiirabi, ei linnaosa, ei sotshoolekanne,» nendib Kreevs.
Samal ajal läks vanuri olukord aina hullemaks. Süüa ja juua ta ei suutnud ja muutus kütmata toas aina nõrgemaks. Kütta ei saanud korterit ka naabrid, sest ahi polnud töökorras.
«Ma ei osanud enam muud välja mõelda ja helistasin Tallinna abitelefonil 1345. Siis hakkasid asjad liikuma,» nendib Kreevs. Pärast mitmeid suunamisi sai Kreevs kolmandat korda toru otsa linnaosa sotsiaalhoolekande osakonna juhtivspetsialisti Kai Kelleri.
«Esialgu teatas ta mulle taas, et midagi ei saa teha ja kõne lõppes. Paarikümne minuti pärast helistas siiski tagasi ja ütles, et tuleb ja vaatab olukorra üle,» räägib Kreevs. «Tulidki, kahekesi.»
Kreevsi meenutuse järgi linnaametnikud tõdesid, et sellises olukorras poleks haigla tohtinud vana naist koju lasta, ja möönsid, et kaua vanur vastu ei pea.
«Samas öeldi mulle ikka, et kohe ei saa midagi teha, kuid nad vaatavad, ehk saab ta tasulisse hooldusse panna, kuna Nooral on arvel piisavalt raha,» nendib Kreevs. Vanurile pandi mähkmed ja teda üritati toita.
Eile hommikul, kui Kreevs naabrit taas vaatama läks, oli külmas toas end öösel peaaegu alasti kiskunud vanur juba suremas. Kohale tulnud kiirabil jäi üle vaid surm konstateerida.
«Kas inimesed, kellel pole lapsi, peavadki niimoodi surema?» küsib Kreevs. «Juba sügisel, kui sain teada, et Nooral jalg amputeeriti, saatsin linnaosa hoolekandeosakonnale kirja, kus andsin teada, et inimene on sellises olukorras ja ilmselt ei saa enam ise hakkama, kui haiglast tuleb ja vajab hoolitsust.»
Ministeerium uurib
Põhja-Tallinna linnaosa hoolekandeosakonna juhtivspetsialist Kai Keller ega linnaosa vanuriga juhtunut eile kommenteerima ei nõustunud, viidates isikuandmete kaitsele. Samuti keeldus linnaosa teada andmast, millisest haiglast abitu vanur sellises olukorras koju saadeti.
Sotsiaalministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Anneli Berends kinnitas, et ministeerium uurib juhtunut, sest selliselt ei tohiks küll ühegi inimese elutee lõppeda.
Kommentaar
Sirlis Sõmer-Kull
sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja
Ametiisik on kohustatud sotsiaalhoolekannet vajavast isikust kohalikule omavalitsusele (KOV) teatama. On raviasutuse juhi vastutus, et info haiglast lahkuvast abi vajavast isikust jõuaks KOVini.
Omavalitsus on kohustatud sellise info saamisel abi andma. KOV peab tagama inimesele vajalikud teenused (nt koduabi, hooldusabi vm), samuti omakorda teavitama muid asutusi, mille abi isik võiks vajada. Inimene ei tohi erinevate süsteemide vahel kaotsi minna, kui kõik osapooled oma kohustusi täidavad.