Teletorni tipust hüppas alla poolsada meest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna teletorni fuajee on kolmeks päevaks vallutanud ekstreemsportlased maailma erinevatest nurkadest, et langevarjuga teletorni 22. korruselt, 175 meetri kõrguselt alla hüpata - see on BASE Boogie.
Hüppajaid on viiskümmend. Lisaks eestlastele on kohale tuldud Austraaliast, USAst, Saksamaalt, Venemaalt, Norrast, Šveitsist, Lätist, Inglismaalt ja kõige rohkem osalejaid on pärit Soomest. Enamus osalejatest on omavahel tuttavad.
«Meid on nii vähe, et moodustame omamoodi kogukonna, kõik tunnevad teineteist,» ütleb üle tuhande kahesaja hüppe uhke omanik Daniel Witchalls Inglismaalt. Kaksteist aastat selle spordialaga tegelenud Witchall on kogunud tuntust maailma kõrgeimatest hoonetest alla hüppamisega, mida ta nii mõnigi kord on teinud salaja ja seadusevastaselt.
BASE hüpe tähendab langevarjuga hoonetelt, kraanadelt, sildadelt või kaljudelt alla hüppamist. Peamine erinevus tavalisest langevarju hüppest on kõrgus, mis BASE hüppe puhul on tavapärase nelja kilomeetri asemel 50 – 200 meetrit.
Teine suur erinevus tavapärasest langevarju hüppest on, et BASE hüppajal on ranitsa sees vaid üks varjukuppel, ei mingit varuvarju. Madalusest tingituna ei jää teiseks katseks aega.
Eesti ühe kogenuima BASE hüppaja, Toomas Taltsi sõnul saab teletornist hüpates vabalangemist kogeda maksimum 5,5 sekundit. «Aasta tagasi teletornist hüpates võttis sõber 5,5 sekundit vabalangemist. Kohe kui vari lahti läks olidki jalad maas.»
Ekstreemne BASE hüppamine on lubatud vaid väga kogenud langevarjuritele, kel peab olema seljataga vähemalt nelisada tavalist langevarju hüpet. Taltsi sõnul pole seda ala võimalik muud moodi õppida, kui iseenda ja teineteise hüpetest ning kogemustest.
Langevarje lahti- ja kokkupakkivad mehed tegutsevad vilunult. Iga nöör, sõlm ja õmblus kontrollitakse üle. Vari volditakse kokku ning iga pael ja trukk kinnitatakse õigesse kohta. BASE hüppaja jaoks on langevarju pakkimine rutiinne tegevus, mille peale pole vaja mõeldagi, käed tegutsevad omasoodu.
Sakslanna Christina Schwarz tuli Eestisse koos oma ameeriklaselt poisssõbra Matthew Fattaliga. Schwarzi sõnul on hüppeid põnev vaadata, kuid samas hirmutav. «Ma ei luba endal mõelda, kui ohtlik see on ja mis kõik võiks juhtuda või valesti minna.»
Ettevalmistused tehtud ja varjud pakitud, olid mehed valmis hüppama juba kell üksteist hommikul. Tugeva tuule tõttu lükkus hüppamine aga muudkui tunnike edasi ja edasi. Õhtul kella kuueks oli ilm piisavalt klaar ja BASE hüppamise jaoks. Järgnevate tundide jooksul said pealtvaatajad näha sadu langevarju hüppeid teletornist.
Soomlase Jouni Kanniainen ütles, et kaks ja pool sekundit vabalangemist tundus rohkem nagu pool tundi. «Suurepärane tunne, võimas!» Kanniainen on langevarjuga hüpanud rohkem kui kakstuhat korda, neist üle kolmesaja BASE hüppe, kuid iga uus hüpe on sama põnev ja hirmus. «Hüppamine peab veidi hirmus tunduma. Kui ei ole hirmu, võid rumalaid vigu teha.»
Aivar Luht, üks väheseid eestlasi, kes täna hüppas, võttis kolmeks päevaks töölt puhkuse, et BASE Boogiele tulla. BASE hüppamine on kallis hobi. «Enamus palgast läheb selle peale.» Luht kinnitab aga, et sellist kaifi nagu 175 meetri kõrguselt alla õhku hüpata, ei saa mitte millegagi võrrelda.
BASE hüppajaid võid teletorni juures näha kuni reede õhtuni. Maailma eri otsadest kohale sõitnud mehed ei taha raisata ühtegi hetke väärtuslikust hüppamise ajast. Et ilma tõttu ükski hüpe hüppamata ei jääks alustavad mehed homme hommikul juba kell seitse, kui on ennustuste järgi kõige paremad tingimused.