Konflikti osapooled on Keila ja Paldiski linn, umbes miljoni euro suuruse summa pärast käiv vaidlus sai alguse 1990. aastate keskpaigas. Nimelt 1994. aastal võeti Paldiski lühikeseks ajaks Keila koosseisu ja sellest sai Keila linnaosa. Põhjuseks see, et alles hiljuti kinnise linnana Vene sõjaväe ainuvõimu all olnud Paldiskis poleks muidu saanud valimisi läbi viia.
«Keila võttis Paldiski enda linnaosaks, sest riigi esindajad käisid seda Keila käest palumas lubadusega, et mingeid kohustusi ega muid probleeme sellest ei teki. Et varasid ja eelarveid käsitletakse eraldiseisvatena,» rääkis Keila linnapea Tanel Mõistus.
Aga ükski heategu ei jää teatavasti karistamata. Sel ajal kui Paldiski oli linnaosa staatuses, sõlmisid Rootsi riiklik energiaagentuur ja Keila linn Paldiski linnaosa kaudu laenulepingu, mille kaudu finantseeriti Paldiski katlamaja rekonstrueerimist. Lepingus oli Mõistuse sõnul ette nähtud ka see, et Paldiski linna iseseisvuse taastumisel läheb ka laen sellele üle.
«Kui Paldiski sai taas omavalitsuseks, siis tollane linnapea Jaan Mölder lihtsalt keeldus laenu tagasi maksmast, väites, et Keila on endale ise selle kohustuse võtnud. 2005. aastal esitas Rootsi Energiaagentuur hagi Keila linna ja Paldiski linna vastu, et võlg tagasi nõuda. Koos viiviste ja intressidega oli võlasumma kokku 20,7 miljonit Eesti krooni,» rääkis Mõistus.
Võlg võõra kanda
Vaidlus jõudis välja riigikohtuni ja kohus lähtus sellest, et laenulepingu üheks pooleks oli Keila. Riigikohus otsustas, et Keila linna ja Rootsi riigi vahelise lepinguga ei saa panna Paldiskile kohustust laenuleping üle võtta.
«See olukord on Keila jaoks ebaõiglane, sest laen oli Paldiskile ja Paldiski huvides ning Keila ei ole sellest kasu saanud. Probleemi üheks põhjuseks on kindlasti POKS (Paldiski omavalitsuse korraldamise seadus – toim),» ütles Keila linnapea.
«POKSis oli ainult viis või kuus paragrahvi ning seal jäeti reguleerimata kõik varalised suhted, mis olid Keila ja Paldiski vahel siis, kui Paldiski sai Keila linnaosaks, kui ka siis, kui Paldiski taasiseseisvus,» lisas Mõistus, kelle hinnangul võimaldaski selle regulatsiooni puudumine Paldiskil olukorda ära kasutada. Nii ei jäänudki Keilal üle muud kui laenu võtta ja rootslastele võlg ära maksta.
«Õnneks said nad aru, et nõudmine on meie suhtes ebaõiglane ja loobusid viivistest. Keila maksis ära põhivõla ja intressid, võttes pangast umbes 15,6 miljonit krooni laenu,» ütles Mõistus.
Seda summat, umbes ühte miljonit eurot tahabki Keila nüüd oma endiselt linnaosalt saada, ning võla kättesaamiseks ei näe Keila muud võimalust kui nõuda kohtuga endale seitse Paldiski munitsipaalomandis olevat kinnistut, kus asuvad koolid, lasteaiad ja muud ühiskondlikud hooned. Teoreetiliselt oleks võimalik need võla katteks maha müüa.
Paldiski nüüdne juhtkond Keila rahanõuet ei tunnista, sest nende kinnitusel leidis ka riigikohus, et võla peab tasuma Keila.
«Laen võeti ju siis, kui Paldiski oli Keila linnaosa, mitte iseseisev linn. Ja kui Paldiski sai jälle iseseisvaks linnaks, siis laen ei läinud mitte automaatselt üle, vaid selleks pidi tegema teatud toimingud, ja need jäid tegemata,» lausus Paldiski linnapea Kaupo Kallas.
«Tollane Paldiski linnapea Jaan Mölder ja Keila linnapea Leino Mägi oleksid pidanud selle asja kohe ära klaarima,» lisas ta.
Märguanne riigile
Mis põhjusel tookord see laen maksmata jäeti, ei oska Kallas praegu öelda. «Oleme koos Keilaga püüdnud leida sellele asjale lahendust, kuid rahandusministeerium laitis meie ettepanekud maha. Aga et asi on läinud nii kaugele, nagu ta täna on, siis tegutseme ainult kohtuotsustele tuginedes,» lausus ta.
Viimane, ringkonnakohtust tulnud otsus tühistab maavanema korraldused, millega neli avalikus kasutuses olevat kinnistut anti Paldiski munitsipaalomandisse. Ka see vaidlus jõuab välja riigikohtusse.
Ja kui Keila linn lõpuks kinnistute omanikuks saabki, siis ei plaani Mõistus neid kohe müüma hakata. Praegune kohtusaaga on vaid märguanne riigile, et too enda tekitatud ebaõigluse ise ära klaariks.
Selleks on nüüd tekkinud mõningane lootus, sest riigikogu liige Igor Gräzin teatas hiljuti, et töös on seaduseelnõu, mis reguleerib Keila ja Paldiski liitmisel ning lahknemisel kujunenud varalisi suhteid.
Paldiski kui Keila linnaosa
Kohalike omavalitsuste valimised toimusid Eestis 1993. aastal, aga Paldiskis ei saanud veel valimisi läbi viia, sest Vene garnison oli linnas sees. Paldiski oli mõnes mõttes juba avatud, aga mõnes mõttes ikka veel suletud linn. Seal asus Vene sõjaväe tuumareaktor ja selle demonteerimisega tegelevad sõjaväelased jäid kohale ka pärast Vene vägede lahkumist 31. augustil 1994.
Seetõttu ei olnud Paldiskis võimalik tagada valimistele kehtestatud turvalisusnõudeid ja 1993. aasta valimised jäid seal ära. Selleks et järgmised valimised saaksid toimuda 1996. aasta oktoobris, oli vaja kiiresti leida mingisugune halduskorralduse mudel. Vabariigi valitsuses leiti, et parim variant on panna Paldiski ajutiselt Keila linna alluvusse.
1994. aastal võttis riigikogu vastu Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse (POKS). Selle seaduse kohaselt kaotas Paldiski linn omavalitsuse staatuse ja temast sai Keila linna Paldiski linnaosa. Seda tehti ainult selleks, et saaks ka Paldiskis 1996. aasta oktoobris läbi viia kohalike omavalitsuste volikogude valimised.