Tagasi mobiilivaatesse
Teeme koos parema Tallinna
Saada vihjeSaada pilt
Värskendamiseks tõmba
:
Avaldatud:

Tõnis Kahu: Manic Street Preachersi olemusse on kätketud hävingustsenaarium

A +A -Print
Berit-Helena Lamp

Muusikakriitik Tõnis Kahju võttis üksipulgi lahti suvel Õllesummeril esineva ansambli Manic Street Preachers olemuse ning jõudis järeldusele, et sellesse on kätketud teatud hävingustsenaarium.

«Ma jagaksin kogu selle, mida ansambel Manic Street Preachers teeb, viide kontseptsiooni ideesse,» rääkis Kahu.

Uhkus päritolu üle

«Nendest esimene puudutab provintslikkuse ideed. Manic Street Preachers on teadagi päris Walesist ja kogu nende muusikalisi arusaamu on juhtinud teadmine, et nad on pärit kuskilt populaarkultuuri peateedest eemal.»

«Seetõttu on neile äärmiselt oluline kehtestada end täpselt vastupidises suunas ja võtta samal ajal kaasa see provintslikkuse aspekt,» sõnas Kahu. «Nad on uhked oma Walesi väikelinna töölispäritolu üle. Nad tundsid teineteist juba algkoolist saadik ja samal ajal on nende selgeks kõneviisiks kuuluda popkultuuri eesliinile, tsentrumisse, metropoli.»

«Teine moment, mis sellega kaasneb, on Manic Street Preachersi jaoks edu kontspetsioon. Nende jaoks on ülimalt oluline see, et üks rokkbänd kõneleks edu ja edukuse positsioonilt. See ei ole mitte lihtsalt selline kommertssoov, vaid see on neile tribüüniküsimus. See, et kõik see, mis nad muusikaliselt ja laulutekstiliselt öelda tahavad, peab olema esitatud suurelt edu positsioonilt,» rääkis Kahu.

Tõe otsingud

«Edu kontseptsiooniga on seotud kolmas faktor, nimelt see, et Manic Street Preachers on ennast defineerinud tõe mõiste kaudu. Nende kultuuriline loogika on demüstifikatsiooni loogika, see tähendab seda, et nad paljastavad teatud valesid kõneviise kultuuris,» selgitas Kahu.

«Nende loogika ongi see, et igasugused katsed olla kunst või igasugused katsed kõneleda sentimentaalselt armastuse positsioonilt, on eksituslikud. Selle asemel kõnelevad nad tõe positsioonilt, nad otsivad rokkmuusika kaudu teatavat tõelist kõnet,» ütles Kahu.

«Manic Street Preachers tahab oma edu positsioonilt lähtudes kõnelda tõtt, olla teatav lendleht. Ja nagu igasugune lendleht, tahab see kõnelda paljude inimestega. Selleks on neil seda edu mudelit vaja,» rääkis kriitik.

Neljanda aspektina tõi Kahu välja stilisatsiooni. «Manic Street Preachers on väga stiliseeritud bänd. See tähendab seda, et nende tõeotsing on kummalisel kombel selline elementide kooslus mineviku mässumeelsetest aspektidest. Nende juures võib leida Nietzsche mõju ja Prantsuse situatsionisimi loogikat, mis samamoodi demüstifitseeris tollast kultuurielu 50.-60ndatel aastatel.

«Kõik need aspektid, see stilisatsioon, see, et nad annavad kogu aeg signaali oma lugemusest, sellest, et nad kommenteerivad teatavaid poliitilisi aspekte, see, et nad viitavad oma muusikas minevikule, mitte ainult mineviku rokkbändidele nagu The Clash, vaid ka mineviku filosoofidele, mõtlejatele, raamatutele või romantismiaegsele ilukirjandusele, on kõik osa nende loogikast,» rääkis Kahu.

«Viies aspekt, mida ma tahaksin bändi puhul rõhutada, on rõhk noorusele, mis pole 90ndatel enam popkultuuris esmajoones silmapaistev olnud. 90ndatel selgus see, et rokkmuusikat kuulavad juba vanemad inimesed. Samal ajal on Manic Street Preachersi statement alati olnud see, et nad esinevad noor olemise positsioonilt, isegi igavese nooruse positsioonilt,» sõnas Kahu.

Hävingustsenaariumiga bänd

«Kui me kõik need viis asja kokku paneme, siis me näeme, et Manic Street Preachersi olemusse on kätketud teatud hävingustsenaarium – sa ei saa olla igavesti noor, sa ei saa olla igavesti edukas, sa ei saa kõneleda igavesti selliselt toimivalt stilisatsiooni positsioonilt, sa ei saa igavesti kuulutada tõde, kui sa ei ela vastavalt sellisena maailma uuesti ja uuesti läbi,» rääkis Kahu.

Kahu rääkis, et Manic Street Preachers tuligi lubadusega, et nad on plahvatuslik, tegelikult ajutine, andis välja selle sama lubaduse, mida andsid rokkbändid nagu The Rolling Stones ja The Who välja kusagil 60ndatel, et nad tahavad surra enne kui nad saavad 30 aastat vanaks. «Loomulikult nii, nagu nondel mineviku bändidel, nii ka Manic Street Preachersil ei ole varianti seda lubadust välja kanda, mis teeb nad kultuuriliselt huvitavaks.»

Kahu rääkis, et tema huvi bändi vastu peatus kusagil pärast nende 96. aasta plaati. «Samal ajal ei ole välistatud, et nad on millekski veel võimelised, sest 2009. aasta plaat «Journal for Plague Lovers» oli mulle meeldiv üllatus. Tegelikult see bänd on võib-olla suuremate hoovustega, kui ma siin praegu välja tõin.»

Manic Street Preachers esineb Õllesummeril 6. juulil kell 23 Postimehe laval.

Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Üritused Tallinnas
Päeva nael
Viimased uudised
Üritused Tallinnas
Tallinna kinodes
23. september
T
Söögikohad
Uusi sündmusi
Loe ja vaata
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
48h populaarsemad teemad
Top lood
Top kommentaarid
Uudised
Liiklus
Vaba aeg
Trenn
Söögikoht
Shopping
Galeriid
POSTIMEES.ee