Viimsi lasteaias reede õhtul kiigelt kukkunud ja salli pidi kiige külge jäänud laps vigastas kaela, lapsevanema imestuseks ei kutsunud õpetajad juhtunu järel aga kiirabi, vaid ootasid, kuni lapsevanem pool tundi hiljem lapsele järele jõudis.
Kuueaastane laps sai Viimsi lasteaias kaelavigastuse
2. mai 2012, 18:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimsi Amarülluse lasteaias käiva lapse ema leidis reede õhtul pisut enne kella 18 oma 6-aastasele pojale järgi minnes lapse kaelalt tugeva vorbi. «Öeldi, et kiigel juhtus õnnetus ja sall poos teda ning teil pidi kodus aaloed olema, pange seda siis peale ja sellist salli ärge enam talle pange,» kirjeldas ema juhtunut oma blogis.
Olukorra tõsidus jõudis lapsevanemale kohale autos, kus laps kurtis kaelavalu ja seda, et ta ei saa kaela liigutada. Ema otsustas minna traumapunkti, kus lapse kaelalülidest tehti pildid, kaelale pandi tugi ja laps lubati ööseks koju vaid tingimusel, et ta magab öö läbi vanema kõrval.
«Öeldi, et järgmised päevad on olulised, kuna võimaliku tekkinud limaskesta kahjustuste tagajärjel võib laps lämbuda. Järgmisel hommikul paluti tagasi olla, sest sel hetkel enam ultraheli arsti kohal ei olnud. Hommikul olime jälle tagasi kontrollis. Uue traumatoloogi nägu tõmbas poja kaela nähes kaameks, ta vaatas mulle otsa ja ütles: Kas te ise saate ka aru kui napilt see läks? Jah, ma sain aru,» kirjeldas ema.
Lapse kirjelduse järgi oli õnnetuse toimumise ajal õues neli last ja kaks kasvatajat, kes ajasid omavahel juttu. Laps oli üritanud kiigelt maha hüpata, kuid kiige külge kinni jäänud sall tõmbas ta tagasi, nii et ta kukkus seljaga kiigu peale. Tal õnnestus end sealt aga kiiresti lahti päästa.
Lapse kõrval olev 5-aastane lasteaiakaaslane hõikas appi kasvatajat, kes pani lapse pingile istuma ja tõi jääd. Juhtum oli toimunud kella 17.25 ajal, ent kuni lapsevanema saabumiseni ligi pool tundi hiljem polnud helistatud ei emale ega päästenumbril.
Kui laste kirjelduse järgi olid kasvatajad pärast esimest abistamist jätkanud omavahel jutuajamist ning lapsed läksid tagasi mängima, viga saanud laps jäi üksi pingile istuma, siis vanemale räägitud lasteaiatöötajate versioon asjast oli selline, et lapsevanemale helistada ei jõutud, sest tegeldi teiste rahustamisega.
Viimsi lasteaedade direktor Margery Lilienthal avaldas juhtunu kohta kahetsust ning rääkis, et õpetaja ja õpetaja abi olid olnud juhtumi ajal kiikedest kõige rohkem 3-4 meetri kaugusel ning lapsed kiikusid rahulikult. «Äkki kostis ühelt kiigelt kisa, aga samas tüdruk kiikede ees naeris täiest jõust. Õpetaja tormas kiige juurde ja nägi, et poisi ruudulise salli narmad olid kiiguketi vahel, poiss rabeles ja püüdis kiigelt maha hüpata. Õpetaja sai ta tagasi suruda ja kaissu võtta, rahustada ja salli otsa lahti päästa. Nutt jäi ka kohe järele,» vahendas direktor õpetajalt kuuldud kirjeldust.
«Teised kaks last viidi praktiliselt kohe ka ära ja õpetaja istus poisiga ning rääkis juhtunust, ise jälgides hoolega, et ega poiss kuidagi muudmoodi viga saanud. Poiss jutustas õpetajale kõikidest kodus leiduvatest ravimtaimedest ja ravimitest,» rääkis Lilienthal.
Ema hämmingus
«Kasvatajatel oli pool tundi aega mulle helistada ja seda ei tehtud. Oma kaela mitte liigutada saav laps pandi lihtsalt pingile istuma ja mindi edasi lobisema. Küsimusele, et miks siiski 112 ei helistatud, ütles mulle lasteaedade juhataja, et kasvatajal pole seda harjumust,» oli ema hämmingus. Tal jäi õpetaja ja juhataja jutust tunne, justkui oleks vanem ise süüdi, et lapsele halva salli kaela pani, ning peaks olema tänulik selle üle, et kasvataja lapse päästis.
«Mulle jääb mõistetamatuks see, et millise trauma peab siis üks väikene olevus saama, et see oleks piisavalt tõsine konsulteerimaks 112-ga ja teavitamaks vanemat.»
Lasteaia direktor tunnistas, et õpetaja ja õpetaja abi eksisid selle vastu, et oleksid pidanud nõu ja abi küsima telefonil 112 ja esimesel võimalusel ühendust võtma lapsevanemaga. «Õpetaja oleks pidanud paluma teha seda õpetaja abil, kuna ta ise tegeles pidevalt lapsega. Oleme seda eksimust ka lapsevanemale selgelt tunnistanud,» ütles Lilienthal.
«Samas oleme ühendust võtmise tähtsust pidevalt oma meeskonnale meelde tuletanud. Plaanime lähiajal tõsiselt oma meeskonnaga esmaabi ja kriisiolukorras käitumise mudelid üle käia,» kinnitas ta, et teavitamise vajaduse kohta on saadetud ka teistele õpetajatele meeldetuletus. «Oleme palunud ka jälgida,et lapsed ei kannaks pikki salle, kaelakeesi, kõrvarõngaid, jope küljes kinniseid kapuutse. Samuti oleme pöördunud lastevanemate poole palvega neid samu asju jälgida.»
Ema häiris juhtunust jäänud tunne, et kaelapidi kiige külge jäänud last ja tema õnnetust ei võetud lasteaias piisavalt tõsiselt. «Loodan südamest, et see lugu hoiab nii mõnegi õnnetuse tulevikus ära ja meie lasteaedade kasvatajad saavad harjumuse helistada numbril 112 ja teavitada alati ka vanemat õnnetuse korral ning olla ausad ja hoolivad ning julged võtma valetamata vastutust ka eksimise korral,» resümeeris ta.
Tuleb sisejuurdlus
Viimsi abivallavanem Jan Trei ütles Postimehele, et juhtunusse tuleb suhtuda tõsiselt. «Esmalt tuleb selgeks saada, kas tegemist oli õnnetu õnnetusega või lasteaiakasvatajate poolt hooletu käitumisega ja mittepiisava järelevalvega,» lausus Trei.
Ta kinnitas, et juhtunu kohta algatatakse sisejuurdluse tuvastamaks, kas lasteaiakasvatajad, kes tollel päeval laste turvalisuse eest vastutasid, täitsid oma tööülesandeid ja hoolsuskohustust korrektselt või mitte. Nii lasteaia juhatajalt kui kasvatajatelt on võetud kirjalikud seletuskirjad juhtunu kohta.
«Kui algatatud sisejuurdlus annab otseselt vastuse küsimusele, et kasvatajad ei täitnud oma hoolsuskohustust ega hoolitsenud laste turvalisuse eest piisavalt, siis kindlasti kaalume tõsiselt nende kasvatajate sobivust edasitöötamiseks meie lasteaedades,» sõnas Trei.
«Kui distsiplinaarmenetluse käigus selgub, et tegemist oli õnnetu õnnetusega, siis proovime edaspidi sellest kurvast õnnetusest õppida ning teha edaspidi kõik selleks, et sellised õnnetused sellisel kujul enam juhtuda ei saa.»
Ka Treile tundus esialgse informatsiooni pinnalt, et lasteaiatöötaja oleks pidanud olukorda adekvaatsemalt hindama, helistama kiirabisse ning konsulteerima pädevate spetsialistidega, kes oleks juhtumi kirjelduse pinnalt otsustanud, kas oleks olnud vajadus kiirabi saatmiseks lasteaeda või mitte.
«Alati tuleb ka informeerida lapsevanemat tekkinud õnnetustest. Kõige hullem on õnnetused maha vaikida. Mõnikord on just operatiivne reageerimine ja tegutsemine see, mis võib päästa halvimast,» rõhutas Trei. «MLA Viimsi Lasteaiad korraldab pidevalt esmaabikoolitust ja kriisikoolitusi. Tundub, et peame neid koolitusi tihedamini korraldama.»