Tallinna meedia- ja PR-kulud on seitsme aastaga kasvanud kümme korda, kiiremini kui linna ükski teine eelarverida.
Tallinna meedia ja PR-töö kulud kasvasid 7 aastaga kümme korda
30. aprill 2012, 00:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna linna palgal on vähemalt 75 inimest, kes töötavad linnameedias, korraldavad pressitööd ja suhteid avalikkusega. Raha kulub sellele kõigele kokku aastas vähemalt neli miljonit eurot.
Sõna «vähemalt» kasutamine on vajalik, sest neli miljonit on ainult nähtavad ja tuvastatavad kulud, tegelikkuses on pilt keerulisem. Näiteks ei sisalda see summa linnavalitsuse pressiteenistuse Raepress, ajalehtede Pealinn ja Stolitsa toimetusetöötajate, avalikkussuhete teenistuse, teabeosakonna ja linnaosavalitsustes ametis olevate meediainimeste töötasusid.
Palgad teisel eelarvereal
Nende palgad käivad hoopis personaliteenistuse eelarverea alla, aga kui suurte summadega tegemist on, ei avaldata. Küll on nelja miljoni euro sees Tallinna televisioon (2,4 miljonit), ajalehtede Pealinn ja Stolitsa tootmine (kokku 579 000 eurot, aga nagu öeldud, käivad palgakulud eraldi), tele- ja raadiosaadete sisseostmine PBKst ja Kukust (643 334 eurot).
Samas on ka mitmed kulud ja tegevused, mida võiks tõlgendada avalikkussuhete või meediatööna, linna, linnaosade ja linnaametite teiste eelarveridade peal. Üht-teist õnnestub välja noppida: näiteks on avalike suhete teenistuse eelarves eraldatud ligi 50 000 eurot ürituste reklaamiks. Teise näitena on keskkonnaamet saanud praegu käiva heakorrakuu puhul ligi 14 000 eurot meediateavituseks.
Hiljuti lõppenud küsitlus tasuta ühistranspordi kohta neelas linnavalitsuse reservfondist 259 000 eurot, see summa ei sisaldanud aga ainult meediakulusid. Pildi teeb veel segasemaks tõik, et üht-teist saab Tallinn ka tasuta.
Näiteks just praegu pealinna erinevates kohtades rippuvad plakatid «Registreeru tallinlaseks» on välireklaamifirma Clear Channel kingitus linnale. Tallinna avalike suhete teenistuse juht Ain Saarna ütleb, et niisuguse pakkumise tegi Clear Channel linna pikaajalise kliendina ise.
Kokkuvõtteks: Tallinna meedia- ja PR-kulud on minimaalselt neli miljonit eurot aastas, aga tõenäoliselt isegi miljoni-paari võrra suuremad. Ka Saarna tunnistab, et kuigi minevikus on püütud kulusid kokku lüüa, ei oska ta täpset arvu välja tuua.
Arvud ei anna otsest vastust küsimusele, kas Tallinn kulutab meediale ja PR-tööle liiga palju. Nii nagu iga organisatsioon, vajab ka linn oma pressi- ja teabeteenistust, et suhelda avalikkusega ja informeerida elanikke.
Selge on aga see, et praegu on Tallinna meedia- ja PR-kulud ajalooliselt rekordkõrgusel ning tõenäoliselt ei leia linnaeelarvest ühtegi teist rida, mis ka majanduskriisi aastatel nii jõudsalt kasvanud oleks.
Mittetulundusühendus Kodaniku Hääl, kes tegutseb sildi «Raha lastele» all, armastab tuua võrdlust, et mullu ületasid meediakulud linna lasteaedadesse tehtud investeeringuid 26 korda. Ja trend on olnud täpselt selline, et meediasummad on kogu aeg kasvanud, investeeringud aga vähenenud.
Tallinna ajaloos on ainult ühel korral tehtud tõsisem katse linnameediat oluliselt kärpida – 2004. ja 2005. aastal, kui linnapeaks oli Tõnis Palts. Tagantjärele on keeruline arvutada, kui palju tollal täpselt kulutati, sest ka siis ei olnud linnaeelarved liiga läbipaistvad. Ja kohe kui Palts ametist lahti sai, hakati neid omakorda mitmete lisaeelarvetega tagantjärele muutma. Aga umbkaudne suurusjärk oli 400 000 eurot aastas. Seega on kulutused nüüd kasvanud vähemalt kümme korda.
Tüüpiline olukord
Paradoksina on praegune Tallinna PR-boss Ain Saarna tegelikult Paltsi mees. Kakskümmend aastat raadiotööd teinud ja Eesti Raadio juhiks tõusnud Saarna kutsus Palts Allan Alaküla asemele just linnameediat kärpima ja depolitiseerima.
Midagi ka õnnestus, näiteks peatati ajutiselt linnalehtede väljaandmine, samas jäid linnaosade lehed toonagi alles. Palts ütleb, et vastuseis linnameedia kärbetele tuli Reformierakonna, mitte Keskerakonna ridadest. «Keskerakond tahtis koalitsiooni ja nemad olid selle nimel kõigega nõus,» meenutab Palts.
Iseenesest on see väga tüüpiline. Jah, Keskerakonda võib süüdistada linnameedia kasutamises propagandavahendina, aga ka kõik teised, eelkõige Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, on alati, kui ise Tallinnas võimu juurde pääsenud, käitunud samamoodi.
Viimase näitena võib tuua sotside initsiatiivil loodud Tallinna meedianõukogu – eesmärgiga saavutada linnameedias poliitiline tasakaal. Nõukogu tuligi kokku, Allan Alaküla valiti etteotsa, produtseeriti üks 90 000 krooni maksnud uuring, mis tõestas, et Keskerakonda kiusatakse ja peavoolumeedia on kallutatud. Kuid sealt edasi on nõukogu olnud viimased kaks aastat varjusurmas.
Kuidas on aga Ain Saarna arvates läinud Tallinna linnameedia depolitiseerimine? Nagu öeldud, sellepärast ta ju omal ajal linna avalike suhete etteotsa värvatigi.
«Üks asi on koalitsioonivalitsus, teine asi, kui üks partei moodustab linnavalitsuse, ja seda juba teist tähtaega järjest,» annab Saarna leebelt krüptilise vastuse. Ja kuigi Palts nimetab praegu Tallinnas toimuvat «otseseks varguseks», on Saarna tema sõnul lihtsalt korrektne ametnik, kes täidab kõrgemal tehtud poliitilisi otsuseid.
Umbes nii see muidugi ka on. Saarnaga vesteldes saab aru, et tema peab kinni ametniku hoiakust – poliitikat ei kommenteeri, parteisse pole astunud, pigem vaatab asjale professionaali pilguga.
Näiteks linnaosalehtedest rääkides huvitab Saarnat pigem see, kuidas teha neid «ajalehelikumaks». Selles osas tõstab ta esile Nõmme Sõnumeid, nimetades mõnda teist linnosalehte telliskiviseinaks.