Tagasi mobiilivaatesse
Teeme koos parema Tallinna
Saada vihjeSaada pilt
Värskendamiseks tõmba
:
Avaldatud:

Haiglate tulevik kerkis taas päevakorda

A +A -Print
Mikk Salu

Tallinna linn on uuesti avanud oma tervishoiu arengukava, muu hulgas arutatakse pealinna haiglate jätkusuutlikkust ja isegi Ida-Tallinna ning Lääne-Tallinna haigla ühendamist.

«See on ainuvõimalik variant, ühendada mõlemad Tallinna haiglad,» ütleb Ida-Tallinna keskhaigla juht Ralf Allikvee. Seda mõtet on Allikvee propageerinud aastaid, kuid nüüd on tekkinud võimalus, et pelgalt sõnade asemel mingil moel selle poole ka liigutakse.

Pärast seda, kui Tallinna linn n-ö taasavas mõni aasta tagasi kinnitatud tervishoiu arengukava, on juba mitu kuud aeg-ajalt kohtutud ja haiglate tulevikku vaetud. Abilinnapea Merike Martinson, kes seda ettevõtmist veab, hoiatab samas, et teemat ei tohiks käsitleda ainult kui haiglate ühendamist või ühendamata jätmist.

«Kohe kui me arengukavaga uuesti tegelema hakkasime, kostis haiglainimeste poolt hirmu, et jälle need ühinemise jutud,» nendib Martinson. Tema sõnul oleks ühendamisele viitamine ennatlik, praegu alles analüüsitakse kõike ning küsimuse all on haiglate toimetulek ja jätkusuutlikkus ehk kuidas neid mõistlikumalt majandada.

Kas tulemuseks on ühendamine, mingil kujul koostöö või ühiste kompetentsikeskuste loomine, on alles lahtine. «Oleme suurte muutuste ajas, loodame sügiseks vastusteni jõuda,» lisab Martinson.
Seda, et teema on aktuaalne, möönab ka Lääne-Tallinna keskhaigla värske juht Imbi Moks. «Selleks (haiglate ühendamiseks – toim) see arengukava ju avatigi,» tõlgendab Moks käimasolevat arutelu siiski üsna sirgjooneliselt.

Seega on ka arusaadav, miks linnavalitsus tahab asju delikaatselt ajada. Isegi kui ühendamine ei ole arengukava ajakohastamise lõppeesmärk, on selge, et mööda sellest küsimusest ei pääse.

Iseenesest ei ole kahe suure Tallinna haigla ühendamise mõte uus ega ka sugugi üksnes Ralf Allikvee soov. Näiteks Göran Hellers, rootslane, kes osales 13 aastat tagasi Eesti haiglavõrgu arengukava väljatöötamisel (just see rootslaste kava sai Eestis haiglareformi aluseks), ütleb otse, et Tallinnas võiks olla ainult kaks haiglat.

Tema hinnangul poleks seega eraldi asutusena vaja ka lastehaiglat, rääkimata siis kahest keskhaiglast. Ralf Allikvee loetleb plusse, mida tema näeb, kui Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna keskhaigla üheks saaksid: piiratud ressursi tingimustes võidab patsient, optimeerub koormus, kaob dubleerimine, noortel arstidel tekib rohkem võimalusi Eestis, väheneb mõttetu konkurents.

Kui Ida- ja Lääne-Tallinna keskhaigla ühendamine teoks saaks, tekiks Eesti suurim tervishoiuasutus, rohkem kui 3000 töötajaga ja aastas ligi 900 000 ambulatoorse vastuvõtuga organisatsioon. Selge, et nii suure muutuse puhul on alati ka vastuhääli.

Merike Martinson tunnistab, et tema ise on skeptiline. Kaua aega Lääne-Tallinna keskhaiglat juhtinud, kuid eelmisel aastal ootamatult lahkunud Boris Kirt ei pooldanud ühinemist. Lääne-Tallinna keskhaigla praegune juht Imbi Moks on samuti resoluutselt vastu.

Vastupidiselt Allikveele ei näe Moks ühendamises võitu patsientidele ega haigla töötajatele. «Haiglate ühendamine pigem vähendab tervishoiuteenuse kättesaadavust ja arstide-õdede usaldusväärsust patsientide silmis,» leiab Moks.

Lääne-Tallinna haigla skepsis on teatud mõttes mõistetav: nende haigla on natuke väiksem ja oli mõni aasta tagasi ilmselt ka vähem arenenud. Nii võisid nad varem Ralf Allikvee entusiasmi tajuda kui katset nende haigla Ida-Tallinna poolt üle võtta.

Võrreldes mõne väiksema maakonnahaiglaga, kes patsientide arvu vähenedes ja arstide lahkudes peavad otseselt küsima, kas haiglat on sellisel kujul vaja (riigikontroll kaks aastat tagasi oma auditis just seda ütles), pole Tallinna keskhaiglate olukord loomulikult katastroofiline.

Ometi on ka nemad siiski keerulises seisus. Kasumlikkuse poolest on libisetud väikesesse miinusesse, arstide lahkumine on ka pealinnas muutunud aktuaalsemaks ja investeerimine keerulisemaks. Ühelt poolt pole Tallinna haiglatel ligipääsu Euroopa rahale ja teisalt on valitsus kohalikele omavalitsustele kehtestanud laenuvõtmise piirangud.

Kui Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli kliinikum investeerivad megasummasid – suures osas Euroopa struktuurifondide raha –, siis siin on mõlema Tallinna keskhaigla juhid ühte meelt, et see on ebaõiglane.

Ka Jari Kukkonen, Soome päritolu juhtimiskonsultant, kes praegu Tallinna tervishoiu arengukava muutmise juurde eksperdiks palgatud, märgib (öeldes küll, et detailidesse ta poolelioleva töö juures laskuda ei saa), et võrreldes mõne aasta taguse ajaga on Tallinna keskhaiglate puhul selgunud kaks suuremat miinust: lootus pääseda ligi Euroopa Liidu rahale pole täitunud ja arstide lahkumise oht on kujunenud arvatust suuremaks.
Kõik see sunnibki küsima, nagu möönab ka abilinnapea Martinson, kas pealinna haiglad on jätkusuutlikud.

Kommentaar

Göran Hellers
Scandinavian Care’i ekspert

Stockholmis elab 2,2 miljonit inimest, rahvaarv kasvab 50 000 – 70 000 inimese võrra aastas ja siin on seitse haiglat (võrdluseks: Tallinnas on
400 000 elanikku ja neli haiglat).  Eestis võiks olla viis suuremat haiglat: kaks Tallinnas, üks Tartus, üks Kohtla-Järve/Narva piirkonnas, üks Pärnus ning üks väiksem haigla Kuressaares.
Eesti on väike riik väikese rahvaarvu ja lühikeste vahemaadega. Moodne ja kvaliteetne meditsiin nõuab kõrget kompetentsust ja keerulist aparatuuri. Kui seda laiali jaotada, siis kvaliteet kannatab.

Märksõnad:ida-tallinna keskhaiglalääne-tallinna keskhaiglaTallinnühendamineühinemine
Sponsoreeritud artiklid
KASULIK TEADA
LIIKLUS
LINNAVÕIM
TULIPUNKT
Üritused Tallinnas
Piletimäng
Viimased uudised
Üritused Tallinnas
Tallinna kinodes
Söögikohad
Uusi sündmusi
Loe ja vaata
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
48h populaarsemad teemad
Top lood
Top kommentaarid
UudisedKõik
LiiklusKõik
Vaba aegKõik
TrennKõik
SöögikohtKõik
ShoppingKõik
Galeriid
POSTIMEES.eeKõik