Millised meeleolud valitsevad oksjonil, kus aastaid või isegi aastakümneid ühes majas elanud inimesed oma kodu eest võistu pakkumisi peavad tegema? Hille Tänavsuu käis kohal ning tähendas mõtted ja meeleolud üles.
Majaviilakate oksjon Kadriorus tõi rõõmu ja pisut pisaraidki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Punases jopes mees selgitab naabrile: «Kuidas sa ikka aru ei saa? Sa ei tulnud ostma korterit, vaid mõttelist osa majast!»
Kohaletulnud inimesed on murelikud. Pole ka ime. Algab oksjon, mis näitab, kellest saab maja kaasomanik, kes jääb üürnikuks.
Kadriorus Vesivärava tänav 24 krundil asub kaks puumaja, millest kummastki vähem kui pool kuulub linnale. Suuremast majast kuulub linnale 45 protsenti ehk 192,3 ruutmeetrit ning teisest 30 protsenti ehk 55,1 ruutmeetrit. Enamusosa on tagastatud kunagise omaniku pärijale, Uppsala Filadelfia kogudusele kui õigusvastaselt võõrandatud vara.
Nüüd lähevad linnale kuuluvad osad erastamisele. Osade suurus arvestatakse välja keerulise valemi järgi. Kes erastada saab, selgub Kesklinna valitsuse korraldatud oksjonil.
«Piltlikult öeldes viilutatakse linnale kuuluv mõttelisteks osadeks. Seega ei erasta me konkreetset eluruumi, vaid õigust saada endale teatud arv ruutmeetreid,» selgitas Kesklinna valitsuse elamumajandusosakonna eluruumide peaspetsialist Harry Välja.
Tema sõnul ei pea keegi pärast oksjonit korterist ega majast välja kolima. Linn lihtsalt müüb enampakkumisel oma osaluse, misjärel saab erastada maa, moodustada kinnistu ja kanda hooned kinnistusraamatusse. Üürnike üürilepingud jäävad kehtima.
Bravuurikas ostja kadus
«Muidugi võib Filadelfia kogudus teatud aja järel üürilepingud üle vaadata ja ka üüri tõsta,» märkis Välja.
Esimesest majast läheb kaheksa korterivaldaja vahel enampakkumisele kolm mõttelist osa, igaüks veidi suurem kui 52 ruutmeetrit. Kaheksast kutsutust, kel õigus osaleda, on kohal viis.
Üks tulemata jäänud meesterahvas olevat eelmisel päeval purjuspäi praalinud, et ostab kogu maja ära. Miks teda ostjate hulgas ei ole, teised majaelanikud ei tea. Ega nad üksteisega väga sõbralikult suhtlegi, sest igaüks on konkurent.
Komisjon kontrollib, kas oksjonil osalevad ikka selle maja elanikud. Osalejatele jagatakse numbritega tahvlikesed. Oksjonipidaja, linnaosa asevanem Jüri Lump selgitab reegleid ja annab küsimuste esitamiseks minuti. Vaikus. Keegi ei küsi.
Lump paneb enampakkumisele esimese mõttelise osa, alghind 8159 krooni, pakkumissamm 1000 krooni. Lajatab haamriga oksjoni käima.
Number 3 soovib alghinnaga, 4 paneb tuhat juurde, 3 omakorda pakub 10 200. Vägikaikavedu käibki põhiliselt 3 ja 4, kahe noorepoolse daami vahel, harva sekkuvad 1 ja 2.
Numbrit 5 hoidev vanaproua, kes on majas üle 70 aasta elanud, oma tahvlit ei tõsta – kus pensionäril see raha! Number 2, noor mees, kes peab aeg-ajalt nõu kõrval istuva isaga, teeb pikemaid samme – kui pakub, siis kolm või viis tuhat eelmisest enam.
Kõige visam on number 4, täpselt sajandal pakkumiskorral ei tõuse kellegi tahvel. Lump virutab haamriga. Esimene võitja, Ljudmila Paasm saab mõttelise osa omanikuks 166 000 krooniga.
Võitjad ja kaotajad
Teise osaga läheb tublisti kiiremini, sest Lump, kelle suu on ilmselt arvude ja kordade ütlemisest väsinud, pikendab sammu 5000 kroonini. Alghind 8174 krooni.
Number 3 jätkab visalt. Nüüd on tema konkurent noormees number 2, harva sekkub number 1. Pikema sammuga jõutakse ruttu sihile.
«Jess!» hõiskab number 3, kui Lumpi haamer tema kasuks lajatab. Ta saab oma osa kätte 220 000 krooniga. «Mul on tõesti hea meel. Alles ma tegin seal 200 000 eest remondi. Kuigi maja on räämas, meeldib mulle seal elada,» ütleb võitja Merike Poola.
Kolmanda osa nimel, mille alghind on 8190 krooni, rivaalitsevad 1 ja 2. Number 5 käes on tahvlike päris ripakile vajunud, näib, nagu oleks vanaprouale tukk peale tulnud. Kas ta siis niisugust Eesti Vabariiki igatses?
Kõige visam on number 2, Reigo Viirsalu, kes saab oma osa kätte 270 000 krooniga.
Teise majaga läheb hoopis lihtsalt. Enampakkumisel on üks mõtteline osa – 36,3 ruutmeetrit –, millele pretendeerivad kaks inimest. Üks kaupleb enne veel sammu lühemaks. Lump jääb nõusse. Alghind 5454, samm 2000 krooni.
Ilmselt on pakkujad milleski kokku leppinud. Kui üks soovib osta alghinnaga, siis teine paneb 2000 juurde – ja nii jääb. Lump kinnitab haamriga Kaido Kirspuu pakkumise.
Kes ilma jäi, teeb avalduse tagatisraha tagasisaamiseks. Mõned lahkuvad, pisar silmanurgas. Välja soovitab vanaproual end linnaosavalitsuses sundüürnikuna arvele võtta, ehk leidub talle edaspidi korter munitsipaalmajas.
«Pärast kinnistute moodustamist jäävad majad kaasomandisse. Näiteks suuremale majale tekib nüüd neli kaasomanikku – Filadelfia kogudus ja need kolm inimest, kes oksjonil kõige rohkem pakkusid. Muidugi kui nad oma otsuse juurde jäävad ja asjad notari juures ära vormistavad,» rääkis Välja.
Edaspidi peavad kaasomanikud kokku leppima, kuidas nad omandit kasutavad, mõttelised osad reaalosadeks teevad ja maja haldavad.
Tulevikus läheb majade kõigi kaasomanike vahel enampakkumisele veel üks viil – mõtteline osa, mis jäi korteriomanditest üle. Suures majas on see 35,1 ja väiksemas 18,8 ruutmeetrit.
Välja kinnitas, et kuigi elanikud on pahased, tuleneb kõik seadustest. Erastamine on vaja lõpetada, hooned kinnistusraamatusse saada. «Filadelfia kogudus võib hakata meid süüdistama, et me aega viidame ja nemad ei saa oma osaga midagi ette võtta,» märkis ta.
Lump ütles, et oksjonipidamine on tal päris käpas. Kümne aasta jooksul on Kesklinna valitsus korraldanud enam kui poolsada niisugust enampakkumist. Jäänud on veel mõned.