Veel 1923. aastal olid Pelgulinna tänavad sillutamata ja halvas seisus, ettevaatamatu kodanik võis astuda sügavasse veeloiku. Aasta hiljem eraldas linnavalitsus raha nende prügitamiseks killustikuga. Paraku oli sellest pehmel pinnasel vähe kasu.
Pelgulinlaste heaolu paranes jõudsalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olukord hakkas paranema, kui 1926. aastal asfalteeriti Paldiski maantee Seevaldi ja Mustjõe vaheline lõik. Riik andis selleks neli miljonit ning linn 740 000 marka. 1927. aastal jätkus Paldiski maantee asfalteerimine ja 1928. aastal oli linna eelarves ette nähtud Telliskivi tänava sillutamine.
Saabus valguse ajastu
Ometi jäi asfaltteede osakaal väikeseks. Ka 1930. aastate algul sillutati sõiduteede põhiosa pae- ja raudkivikillustikuga ning teeäärsed osad munakividega. Kümnendi keskpaigaks olid Pelgulinnas asfalteeritud peamiselt omnibussiteed. Kõrvalteed olid kaetud kruusakillustikuga ning kevadel ja sügisel olid tänavad ikkagi porised, südasuvel tolmused.
1921. aastal otsustati Pelgulinna 11 tänavale paigaldada kaheksa laternat, kuid see jäi esialgu lubaduseks. Konkreetsemaks mindi 1922. aasta suvel, kui linnavalitsuse valgustuskomisjon otsustas linnaosa 1923. aastaks gaasilampidega valgustada. Sinna, kuhu gaasikaableid ei pandud, kavatseti ajutiselt üles riputada petroolilaternad.
Eelarve järgi pidid need tööd maksma neli miljonit marka. 1922. aasta oktoobris oli Pelgulinna valgustustöödega hõivatud keskmiselt 50–60 töölist ning tööd plaaniti lõpetada 1923. aasta veebruaris.
1930. aastatel arenes Pelgulinna tänavavalgustus linna valgustuse ja veemuretsemise osakonna koostatud arengukava alusel. Arvestati elanike eelistusi elektri- või gaasivalgustuse osas. Selle kavaga haakus ka linnavalitsuse 1930. aasta detsembri otsus eraldada Pelgulinna kõrgepingekaabli ehitamiseks 10 000 krooni.
Esimesi töid oli Härjapea ja Nurme (Maisi) tänava vahelise piirkonna valgustamine, kuhu kavatseti püstitada 33 lampi. Need tööd pidid esialgsete arvestuste järgi maksma 53 600 krooni. 1932. aasta lõpus määras linnavalitsus 3200 krooni Preesi, Kolde ja Nurme (Maisi) tänava valgustamiseks. Kuna aga selgus, et Preesi tänav on veel valmis ehitamata, oli otstarbekas valgustada kõrval asuv Aarde tänav.
Tööd jätkusid ja kui arvestada tolleaegset üldist olukorda Tallinnas, siis ei jäänud Pelgulinn maha isegi südalinnast, kus oli veel mitmel pool gaasivalgustus.
1923. aastal esitasid Heina tänava majaomanikud linnavalitsusele palve ehitada ka veetorustik. Linnavalitsus vastas jaatavalt ning juba 1923. aastal taheti töödega ühele poole jõuda.
Hoopis tõsisem probleem oli lahtise kanalisatsioonikanaliga, mis Mayeri vabrikust
Stroomi randa suundus. 1927. aasta alguses hakati Kunstsarvetehasest merre juhtima piimataolist teravalt haisvat vedelikku. Paldiski maantee elanikud saatsid seepeale linna tervishoiuosakonnale palve keelata Kunstsarvetehasel roiskvee suunamine lahtisesse kanalisse.
1930. aastatel tehti Pelgulinnas suur töö veevõrgu ja kanalisatsiooni ehitamisel. Probleemid said alguse sellest, et omal ajal paigaldatud kanalisatsioonitorud olid liiga väikese läbimõõdu ja kaldega. 1930. aastal eraldas linnavalitsus lisaeelarvega raha uue kanalisatsiooni ehitamiseks Härjapea ja Nurme (Maisi) tänava vahel.
Suurim kanalisatsioonitöö oli aga Seevaldi kollektori rajamine. 1930. aastate algul juhiti reo- ja pinnaveed Pelgulinnast merre kahe iseseisva, nn Seevaldi ja Pelgulinna kraavi kaudu. Seevaldi kraav oli madal ning see takistas Endla tänava ja sinna suunduvate tänavate kanalisatsiooni ehitamist.
Uputused suurte vihmade ajal olid sagedased ja nii tekkis tungiv vajadus muuta Seevaldi kraav sügavaks kollektoriks. See võimaldas ka mõlemad kraavid ühendada ja puhastada reovett ühises seadmes.
1932. aasta hädaabitööde kavva võeti peale Härjapea kollektori ehitamise Paldiski mnt kollektori pikendamine Astri (Mooni) tänavalt Endla tänavani. 1932. aasta novembrist 1933. aasta veebruarini paigaldati 1190 meetri pikkune torustik. Maa sisse lasti 685 toru, millest igaüks kaalus 1400 kilo. Tööd tegi 150 töölist.
1934. aasta märtsis alustati Seevaldi kraavi kohale kindlustatud põhja ja paekivist seintega kollektori rajamist. Algul läks käiku Vabrikantide Ühingu ühiskondlikeks töödeks annetatud raha. Selle lõppedes katkestati töö ja jätkati alles 1936. aasta veebruaris, kui riigilt saadi rahvamajanduse fondist toetust 50 000 krooni.
Veemure lahenes
1936. aasta sügiseks oli kollektori lahtine osa Stroomi rannast Paldiski maanteeni valmis. Kinnine osa piki Paldiski maanteed Endla tänavani valmis 1937. aasta sügiseks. Töid tehti peamiselt talvel ning töölisi võeti Tallinna tööbörsi kaudu, et leevendada tööpuudust.
Merest Endla tänavani oli kollektori üldpikkus 1665 meetrit, millest lahtine osa moodustas 1434 ja kinnine 231 meetrit. Ehitustöödeks kulutati 222 000 krooni. Ühel ajal Seevaldi kollektoriga ehitati ühendus Pelgulinna kollektorite vahel, mille kaudu juhiti Pelgulinna veed Seevaldi kollektorisse ja viidi vete suubumiskoht meres 300 meetrit supelrannast kaugemale.
Seevaldi kollektori kaudu läksid merre pinnaveed 835 ha suuruselt maa-alalt, mis on mitu korda suurem Pelgulinna territooriumist. Sellel alal elas ligi 60 000 elanikku. 1930. aastatel ehitati välja ka puhta vee torustikke.