Möödunud nädalal Laagna Rukkilille lasteaias hukkunud poisi rühmas käiva lapse vanem püüab siiani end koguda, et julgeda uuesti oma last lasteaia hoolde. Kriisipsühholoogi sõnul on lapsele oluline tavarutiini jätkamine pärast õnnetust.
Hukkunud lapse rühma lapsevanem kogub julgust, et last uuesti aeda viia
25. november 2011, 13:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapsevanem [kokkuleppel naisega ei avalda toimetus tema nime] pidas õigeks sel nädalal tehtud otsust vahetada saatuslikul päeval tööl olnud õpetaja välja. Ta kahtles, kas isegi nii pikaajaliste kogemustega pedagoog ikka suudab surmaga lõppenud õnnetuse järel olla psüühiliselt nii tugev, et laste juures tööd jätkata nii-öelda samast kohast.
Traagilise sündmuse tõttu lõid lasteaias juba varemgi tuha all hõõgunud pinged põlema. «Käis õudne kemplemine, paljud lapsevanemad karjusid juhataja peale, et ta katkiseid redeleid varem maha ei võtnud,» vahendas naine.
Nimelt olid lapsevanemad juba septembris toimunud koosolekul juhatajale öelnud, et osa hoovis olevaid turnimisvahendeid on eluohtlikud, kuid sellest hoolimata midagi ei juhtunud. Ema peab mõistmatuks ka seda, miks kasvatajad viidatud redelitele lapsi mängima lubasid.
«See oli õudne, kui möödunud kolmapäeval kella poole nelja ajal raadios õnnetusest räägiti ja siis hakkasid mulle sõbrannad helistama, et kas sinu lasteaias see juhtus. Ma ei teadnud siis veel mitte midagi,» meenutas ta ehmatust. «Sain teada, millises rühmas see juhtus, alles lasteaia ukse peal, kui üks ema nuttes vastu tuli.» Lapsi valvas siis võõras töötaja. «Meile ei räägitud siis veel midagi.»
Pärast saatuslikku päeva pole ema oma last suutnud rohkem lasteaeda viia. Tema sõnul oli tavaliselt kohal käivast umbes 18 lapsest näiteks reedel kohal vaid 8. «See on minu kui lapsevanema jaoks nii raske,» tunnistas ta pigem tõrget iseendas.
Lastevanemate koosolekul on ta nüüd kuulnud, et mõned lasteaias käivad lapsed kardavad seal õue minna, mõni ei taha hommikul jääda. Teisipäeval maetud Aleksi mälestuseks põlevad veel sel nädalal lasteaias küünlad, järgmist nädalat alustatakse juba tavarutiinis.
Ema ütles, et peab iseendas selgusele jõudma, enne kui last taas lasteaeda viia suudab. «Ma pean kompromissile jõudma. Vastasel juhul võin ta ju ka metsa viia, nagu lambakarja – kes tuleb tagasi, kes ei tule,» pidas ta oluliseks, et enne taastuks tema usaldus lasteaia vastu.
Laps segaduses
Tema laps on küll segaduses, kuid peab vastu. «Ma ei ole tahtnud lapsega sellest teemast rääkida. Tahaksin, et ta pigem selle unustaks. Ta on öelnud: «Alles ta rippus seal, kasvatajat ei olnud juures, lapsed läksid kutsuma, kasvataja võttis ta sülle ja viis tuppa.» Veel on ta öelnud, et Aleks suri ära, aga arstid teevad ta terveks,» vahendas ema oma last, kes arusaadavalt veel surma olemust ei mõista.
Esimesel õhtul enne uinumist oli laps küsinud: «Emme, miks Aleks seda tegi?» ja nüüd räägib külalistele, et Aleks on surnud, kuid muul ajal selle nädala jooksul pole laps temast rohkem kõnelnud. Ka joonistustes või mängudes pole ema erisusi tähele pannud.
Rühmas oli kaks väiksemat last, ülejäänud 4-5-aastased. Teiste lastevanematega rääkides on emad vahendanud mõne lapse arvamust, et lapsed ei saa ju ära surra. Kriisipsühholoog rõhutas, et lastele tuleb tõtt rääkida.
Kriisipsühholoog: igapäevarutiini jätkamine on parim
Laagna Rukkilille lasteaeda õnnetuse järel nõustav psühholoog Pille Isat rääkis, et laste jaoks on lasteaed tuttav ja turvaline koht ning kui vähegi võimalik, tasub nende igapäevarutiini jätkata.
«Õnnetusele järgnenud päeva hommikul tulid lapsed lasteaeda nagu ikka. Rääkisime hommikuringis eelmisel päeval õues olnud kahe rühma lastega, mis juhtus, kus nemad olid, kas ja mida nägid jne,» meenutas Isat. «Väikelaste puhul tavalised fantaasiajutud ja üksteise lugudest innustumine sai normaliseeritud konkreetse info ülekordamise ja selgitustega.»
Tähtis oli kinnitada, et praegu on lasteaias kõik samamoodi - mängitakse, minnakse magama ja tehakse muid tavapäraseid tegevusi. Õpetajaid toetas Isat kõige rohkem mõistmise, uuesti juhtunu läbiarutamise ja õpetusega, kuidas lastele surmast rääkida ja mida edaspidi tähele panna.
«Vanematega kohtusime järgmisel päeval. Loomulikult olid valdavad küsimused – mis ikka täpselt juhtus, kas midagi võetakse nüüd ette, kuidas lapse pärimistele ja mängudele reageerida, mida me saame ise teha oma lapse kaitsmiseks ja ohtude ennetamiseks. Ning kuidas iseendas rahu ja turvatunne tagasi saada,» tõdes Isat, et lastevanematel on juhtunuga sama raske toime tulla.
«Psühholoogilise šoki puhul aitab kõige paremini selge ja kindel info. Ka ütlus, et me praegu ei tea rohkem, on parem kui infosulg,» lisas Isat.