Ringkäik: pilpaküla viimased päevad

Õõvastav visiitkaart: Tallinna lennuväljale maanduvatest lennukitest – juhul kui ei tulda Ülemiste järve poolt – avaneb Eesti pealinna visiitkaardina vaade pilpakülale, mis tekitab siia esimest korda saabujates vastakaid emotsioone. Foto: Raigo Pajula

Nõukogude ajal eri asutuste töölistele Tallinna lennujaama taga jagatud aiamaadest kujunes aja jooksul siinses kultuuriruumis omapärane Soodevahe ehk nn pilpaküla, millest osa peab 1. novembrist kaduma.

Oktoobripäike heidab pilpakülale kurblikke varje. Kuigi seda veidrat küla peetakse illegaalseks, on paljud sealsed elanikud maalapi väidetavalt igati ametlikult saanud, kuid samas tundub, et sellega on üldiselt segased lood. Küla on üllatavalt suur – teed ja rajakesed hargnevad laiali ning orienteeruda suudavad siin vaid kohalikud.

Tänavad, millest paljusid oleks paslik pigem maasturiga läbida, on nimetud, majadel, millest mõnes saab isegi talvituda, pole numbreid ja eks seetõttu ka postkaste, sest ametlikult ju neid vist polegi olemas. Seepärast on umbisikulised kollased teatised, milles palutakse aiatagustel 1. novembriks plats puhtaks teha – lennujaam vajab uute lennuradade rajamiseks maad –, kinnitatud umbisikuliste aedade külge.

Võib ka mujale kolida!
Ekslik on aga arvata, et pilpaküla, mida Tallinna lennuväljal maanduvate või õhku tõusvate teraslindudega reisijad ilmtingimata – omainimesed häbitunde ja võõrad jahmatusega – seirama on sunnitud, kogu oma inetus hiilguses kaob. Minekule asutavad end siit vaid need, kelle aial kollane silt. Ülejäänud majapidamistes, sildiomanikest tunduvalt suuremal maa-alal, käivad traditsioonilised sügistööd – kes koristab saaki, kes kaevab uue kevade ootuses maad. Nii nagu alati.

Tõusvatele ja maanduvatele lennukitele ei pööra keegi mingit tähelepanu, kedagi ei häiri ka lennukikütuse põlemisel tekkiv saast, mis nähtamatu kihina aiamaale langeb – nii on ju aastakümneid olnud. Ning kummalisel moel ei põe seal Arteri kõnetatud vanainimesed nähtavalt vähi viimast staadiumi, vaid lausa pakatavad tervisest.

Mõne külaelaniku leidlikkust võib aga vaid kadestada. Õigemini teeb kadedaks nende kiire suutlikkus muutunud oludega kohaneda. Kohe pärast seda kui Arkadi Djakanovi krundile kollane silt riputati, hakkas 1930. aastal sündinud mees maad uurima. Kaugele polnudki vaja minna, et asustada uus/vana lipp lipi peal hurtsik, mis pilpaküla ühes ääres mahajäetuna vaevu püsti seisab. «Loodan, et mind siit välja ei aeta,» kostab eakas mees.

Rohtukasvanud maasikapeenrast on jõudnud muidu Koplis elav pensionär, kes eluaeg siinsamas lähedal lennukite remontimisega leiba teeninud, juba tütartaimed võtta, need uude peenrasse istutada ning majalähedasest prügihunnikust leitud kraamiga läbi niitmata rohu ukseni tee rajada.

Nukker on kuidagi. Elukogenud mehest õhkub aga rahu ja veel suurem ports fatalismi – elu läheb nii, nagu minema peab. Nagu määratud. Vaatamata eale on Arkadi vägagi vitaalne – lubab meid päevinäinud mööbliga tuppagi ja lehvitab sõbralikult, kui veidi hiljem jalgrattaga mööda väntab.

Maksukoguja visiit
On maju, millest otsekui orkaan üle käinud ja kust pererahvas nähtavasti kiirustades lahkunud. Justkui asumisele. Ja varanatukest, mis Nõukogude olmest suurepärase ülevaate annab, on päris palju maha jäetud. Teleseriaali «ENSV» tegijail oleks, millest šnitti võtta. Nähtavasti pole sel aga varastele, keda kohalikud üha enam märkama hakanud, suuremat väärtust. Neid huvitab vaid vanametall, selline, mida kokkuostupunkti viia kannatab.

Pilpaküla teises kaugemas nurgas tikripõõsast talveks ette valmistav vanem naine kostab, et isegi aiaposte on ära viima hakatud ning tema õrna naisterahvana varganägudele küll kätt ette panna ei söanda. Politsei poole pöörduda pole tema meelest samuti mõtet. Nii ilmselt ongi – pole ju aadressigi, kuhu sõita!

Naine räägib, et kuigi tema perele eraldati kunagi maalapp bussipargist, ilmunud mõni aasta tagasi välja maa väidetav omanik. Eestlane. Vehkinud mingite paberitega ning nõudnud aastamaksuks 200 krooni. Naine maksiski. Kõik maksid. Nii mitu aastat järjest. Nüüd olevat mees kadunud nagu tina tuhka.
Siniste aknaraamidega maja ümbrus on kaetud värviliste sügislehtedega. Õhus on kõdunemise lõhna.

Naer läbi pisarate
1933. aastal sündinud ja muu hulgas Lasnamäe kanalit ehitanud Ivan Kotov kärutab ise naabri aeda metallposte.

Naabril suur tara ees, sellepärast. Temal vägevat tara pole, sestap kinnitati saatuslik kollane silt otse õunapuu külge ning aastakümneid kestnud idüll saab korraga otsa. Kuigi maalapi kohta olevat kõik paberid olemas ja alles, isegi lennujaam olla need 80ndate lõpul kümneks aastaks kinnitanud. Siis tulnud juba uus leping, seekord 12 aastaks. «1979. aastast 2004. aastani maksime isegi maamaksu,» kinnitab Kotov.

«Kui maad vaja, siis loomulikult vabastame,» räägib mees, ja temagi hääles pole solvumist. Aga kas kahju pole? Kotov puhkeb naerma, aga võib-olla on see naer läbi pisarate: «Kui sul auto katki läheb või miskit halba pereringis juhtub, siis on ju ka kahju? Õunapuud, kirsid, vaarikad, tomatid, kurgid, kartul... Neist jääme ju ilma. Saime varem turulgi müümas käia ja siis liha osta. Inimene peab ju mitmekesiselt toituma.»

Ivan hingab sisse sõõmu niisket sügisõhku ja läheb toimetab edasi. 2. novembril ei tohi siin enam hingelistki olla.
«Dorogoi, tahad, ma toon sulle kasvuhoonest tomati?»