Hüva nõu ei hüüa tulles

Küllike Rooväli
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

Tallinna linnaplaneerimisameti töötajaid haaras eelmisel reedel sügav kergendus, mis paisus nädala alguses kohati peaaegu mässuks praeguse linnavõimu vastu.




Selle põhjustas üksainus ja näiliselt tühine fakt – linnaplaneerimist kureeriva abilinnapea Taavi Aasa nõuniku Ivo Parbuse isoleerimine Rahumäe teel asuvasse politsei kinnimajja.


Linnaplaneerimisameti kitsastes, mööda laealuseid rändavate jämedate ventilatsioonitorudega töötubades tundus õhk paljude sealsete töötajate sõnul hulga puhtam kui varem.



Polnud enam kartust, et hüva nõu ei hüüa tulles ning ootamatult saabub laiaäärelise kaabu ja libeda olekuga mees kõrvalmajast, kes ütleb oma maheda baritoniga, mida ja kuidas otsustama peab. Mees, kes nõuab kiirustamist talle (teistele teadmata põhjusel) olulistes asjades ja soovitab riiulile jätta mõne teise toimiku.



Mida ja kuidas Parbus täpselt ajas ja askeldas, peavad läbi seedima kaitsepolitsei uurijad. Küll aga on selge, et tema täpselt hoomamatu, kuid kõikjale ulatuv pikk käsi korraldas linnaplaneerijate tööd üsna kavakindlalt. Nii pole kahtlustki, et Parbuse selja taga võis olla veel keegi, kelle pikk käsi omakorda Parbust liigutas.



Kellega ta siis sõbrustas? Räägitud on nii tema suurest sõbrast Kalev Kallost kui pealinna kroonimata korterikuningast Elmar Sepast. Räägitakse, mis räägitakse, aga igal juhul on mõlema nimetatud mehe olemine kogu viimase nädala väga morn olnud.



Seevastu abilinnapea Aas on asjast üsna kõrvale jäänud ja tema vastu kapo huvi ei tunne. End peamiselt linna rahamurede lahendamisele pühendanud Aas näeb välja nagu matkasell, kes on pärast pikka kõmpimist raske pauna seljast visanud ja tee äärde puhkama istunud. Kergendus!



Aas heitis veel mõned päevad tagasi koguni pressiteates nalja, et tegeleb linnaplaneerimisameti tavapärase töörütmi taastamisega.



See polegi aga nii väga nali, sest ametnikud ei saanud pärast Parbuse äraviimist enam hästi aru, kas nad peavad endiselt järgima ka parteipoliitilisi suuniseid või tohivad juba kõigis asjades vastavalt südametunnistusele ja eeskirjadele ise otsustada. Nii tekkiski kaos, mida Aas kiiresti likvideerima asus.



Kuigi Aas on vormiliselt planeerijate ülemus, räägitakse majas rohkem ikkagi tegelikust liidrist – kunagisest ilmalikust surnumatjast Parbusest, kes ametnikel pealinna uusi maju peaaegu et oma kätega vormida aitas.



Täpselt samuti nagu Parbus korraldas igal suvel kunstnikele Mustamäe linnapargis kivide tahumise lööktööüritusi, mille tagajärjel veeti iga kord linna peale laiali järjekordne sats koledaid valgeid kive. Auguga või ilma, kõik aga siiski veel üsna tahumata olekuga. Iga linnaosa sai neid oma kohustusliku portsu ja need tuli haljasaladele laiali paigutada.



Kas Parbus ka sel aastal piduliku kivide koksimise korraldab, sõltub eelkõige sellest, kui ausalt ja avameelselt ta kapo uurijate küsimustele vastab. Selge on igatahes see, et lähiajal jõuab ülekuulamislaua ette ja miks mitte ka trellide taha nii mõnigi Parbuse kaaskorruptant.



On siis tegu põue topitud rahaga, raamatu vahele unustatud kinkekaardi või muuga. Õhk linnaplaneerimisameti madala laega ruumides läheb aga aina puhtamaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles