Kui Tallinnast väljudes linnapiiril Mõigus silt head teed soovis, tegid laia veose vedajad veel peatuse kontrollimaks, kas Paljassaarest Tartumaale Piirissaarde teel olev 32 meetri pikkune praam ikka endiselt korralikult rekka küljes kinni on, vahendavad Kristi Leppik ja Priit Simson.
«Kas liiklusmärk jäi püsti,» küsis rekkajuht Andrus Eerits saateauto juhi Jaanus Lembineni käest. Kaks suurt autot, millel ühel pikkust pea 40 meetrit ja teisel mõni meeter vähem, sõitis eile öösel linnatänavate äärde kogunenud pealtvaatajate fotoaparaatide välkudes läbi öise Tallinna.
«Kaugele me siis täna põrutame?» küsis üks vägede juhataja Urmo Novikov. «No jõuaks täna Mäo ristini,» oli üks vastus. Teisalt aga ei olnud poole kolmeks öösel veel autojuhtide optimism kadunud ja nad ütlesid naljaga pooleks, et võiks samas ikkagi ju Tartusse jõuda.
Praamisõit maad mööda kulges aga oodatust libedamalt ja eile hommikul kella kuue ajal jõudis laia veose kolonn Põltsamaale.
Täna südaööl alustas kolonn uuesti liikumist ja hommikuks jõuti õnnelikult Tartusse, kus praam kokku pannakse ja loodetavasti kevadel sõitu juba vett mööda Piirissaarde alustab.
Täpselt Jussi jälgedes
Kuigi Tallinnast väljasõit kulges edukalt, oli esimesel ööl Taaralinna jõudmine siiski utoopiline. Pealinna tänavatel, näiteks nii Paldiski maanteel kui ka Sõpruse puiesteel manööverdanud kahel praami vedanud veoautol kulus linnast välja jõudmiseks pea kaks tundi. Alustasid nad oma teekonda öösel kell üks.
Esimene juhtum, mis pealtvaatajates elevust tekitas, toimus juba Paljassaare sadamast välja sõites, kus pikem, praami alust vedanud rekka tegi päris mitu manöövrit, et 32 meetri pikkuse koormaga teel kurvi võtta.
Eemaldada tuli nii mitmedki liiklusmärgid ja praami tagaosa riivas suurt põõsast, et jõuda esimesele sirgele.
Algus tehtud, muutus lühema, praami kajutiosa vedanud sõiduki juht Eerits jutukamaks. «Siin on millimeeter siia ja millimeeter sinna, et nii mõnegi liiklusmärgi vahelt läbi mahtuda,» rääkis ta. Eeritsa veos oli 7,1 meetrit lai, nagu ka tema ees sõitnud praami alust vedanud Jussi laadung.
«No miks on vaja tee keskele ülekäijate märke toppida, ma ei saa aru,» ütles Andrus. «No tule-tule nüüd järele,» rääkis tema otsene ülemus Novikov läbi raadiosaatja.
Soomlasest rekkajuht Juhani Toivonen, keda me ei näinud, vaid kuulsime üksnes raadiosaatja kaudu, oli oma pikema koormaga juba eespool. Et mittevajalikud sõiduautod kahe laia veose vahele seiklema ei tuleks, oli vaja tihedalt kokku hoida.
«Mul on kergem, Jussi jätab mulle leivapuru maha,» naljatles Eerits. See tähendas, et ta sõitis täpselt esimese auto jälgedes, sest kuigi Jussiks hüütava Toivoneni koorem oli Eeritsa omast pikem, siis laius oli neil täpselt sama.
Kuigi rekkad hoidsid saateautojuhtide manitsusel tihedalt kokku, leidis üks punane
3. seeria BMW mees, et tal on ilmtingimata vaja ristmikul auto kahe suure masina vahele litsuda. «Selline see Eesti liikluskultuur on,» manitses Eerits.
Sõpruse puiestee kaherajalisel teel kulges sõit libedalt ja Eeritsal oli mahti, et rekkajuhi elu erinevad tahud üksikasjalikult läbi valgustada. «Adrenaliini jagub selle töö peal alati,» selgitas mees, miks ta nüüdseks juba neli aastat on laia veose autode peal sõitnud.
Enim meeldib Eeritsale vedada metallkonstruktsioone ja suuremaid seadmeid mööda Euroopat, selliseid sõite teeb ta päris tihti. «Eestis on tunne, et ei saagi sõita, ainult lae peale ja siis jälle maha,» viitas juht kodumaa lühikestele vahemaadele.
Rõdu jäi napilt paika
Neist neljast aastast oli Eeritsal aga rääkida jutte, kuidas Prantsusmaa väikelinnas vanaprouad rõdul rusikat viibutasid, kui rekka kõrge koorem möödus vaid mõne sentimeetri kauguselt nende teise korruse korteri väljaulatuvast rõdust. Mehel on siiamaani meeles nii nende prouade näod kui kogu vahejuhtumi lühike kronoloogia.
Viimase lumetormi ajal Rootsis mõtles Eerits aga tõsimeeli, mida telefonis oma naisele viimasteks sõnadeks öelda, sest elu lõpp tundus talle sel hetkel käega katsutav.
Nimelt sõitis ta pühapäeva õhtul rekkade kolonnis mööda Rootsi kiirteed, kui ühel hetkel hakkas Eeritsa ees liikuv Rootsi mikrobuss sillal vibama. «Vaatepilt, et põrutab otse sealt sillalt alla jõkke, ja mina ei oleks ka pidama saanud,» meenutas mees.
Kuus või seitse korda auto tagaotsa visanud mikrobuss pani mütsu vasakul olevasse kiirtee piirdesse. Õnneks oli piire aga nii tugev, et pidas auto kinni. Sai ka Eerits oma mitukümmend tonni kaalunud veoki pidama ning suur õnnetus jäi sündimata.
Pärast jutu pajatamist sülitas Eerits kolm korda üle õla ja koputas sama palju kordi rekka armatuurlauale. Eks ikka selleks, et selliseid olukordi tööd tehes enam ette ei tuleks.
Iga veo juures juhtub mehe sõnul mingeid viperusi, kas või näiteks siis, kui Rootsi minnes veokit laeva peale ei saanud. Näiteks Paldiski sadamas on pealesõit laevale väga järsk ning Eeritsa rekka on madal. Nii jäi ta lihtsalt põhja peale kinni ja pidi kohalikku Sisu-rekka meest ootama, kes ta hädast välja aitaks.
Peatus. Ülemiste ristmikul Tallinnas tegi eileöine kahe rekka ja viie saateauto kolonn jällegi peatuse. Et ristmikult välja keerata, tuli nii esimese rekka juhil Jussil kui ka tema Eesti kolleegil Eeritsal teha mitu edasi-tagasi manööverdust, et korralikult Järvevana teelt Tartu maanteele välja keerata.
Tartu maantee alguses oli aga üks sõiduautojuht sunnitud sõitma umbes 300 meetrit tagurpidi, sest Järvevana teel kulges lai veos vastassuunas. Põhjust, kuidas auto praamiautode teele sattus, ei tulnud kaugelt otsida. Kuigi politsei oli Järvevana ja Ülemiste tee ristmiku korralikult sulgenud, jättis sõiduauto juht Järvevanalt tuleva laia veose märkamata ja keeras nagu muuseas bensiinijaamast välja.
«Meid on väga raske märgata ka,» ironiseeris Eerits. Tõepoolest, tema pahameel oli enam kui õigustatud, sest juba kaugelt oli pea võimatu mitte märgata ligi 20 vilkuriga valgustatud kolonni.
Väikeautoga suuremad kaared
Mis aga Eeritsale laia veose rekkajuhi ameti juures kõige rohkem meeldib, seda ei osanud ta esimese küsimise peale välja tuua. «Tore hobi on,» ütles ta ja tekitas selle lausega ajakirjanikus hämmeldust. Tõepoolest, olin auto klaasi peal märganud nime Isamees, ent ei osanud sõidukisse istumise eel sellele suuremat tähelepanu pöörata.
Aga just isamehena pulmades Eerits leiba teenibki. Viimasel ajal küll vähem, sest teisele hobile ehk põhitööle on tänavu ootamatult palju aega kulunud. «Ja nüüd tuleb varsti ka punase mehe kostüüm välja otsida,» lisas Eerits.
Praegu on mees Eestis, aga aega koju minna ei ole. Küsimus, kuidas on pärast kuu või kaks laia veose auto roolis istumist sõiduautot juhtida, tõi Eeritsa suule muige.
«Kuna rekkal on palju kange ja nuppe, siis tõepoolest, tihtipeale tahad sõiduauto roolis neid kange tõmmata,» ütles ta. Ka tahavaatepeeglid on väikeautos mehe suured sõbrad. Ning keerates teeb ta tavajuhtidest suuremaid kaari.
Suurim veos, mida Eerits vedanud, oli 38 meetrit pikk, seitse meetrit lai ja neli meetrit kõrge. Kõige enam vajavad vedamist just metallkonstruktsioonid ja suuremad masinad.
Eeritsa sattumine sellesse ametisse oli täiesti juhuslik. Ta oli eelnevalt kolm aastat merekonteinereid vedanud, kui ühel päeval pakkus firma talle laia veose auto roolimist.
Eeritsal ei kulunud kuigi kaua aega, et aru saada uue töö rõõmudest ja selle adrenaliinisüstist. «Aga mõni õpib terve elu ja ikka ei saa sõitu selgeks,» ütles mees, kelle rekka nii muuseas roolikeeramine jättis mulje, et mees tunneb ennast kui kala vees.
• Tuulegeneraatorite 30 meetri pikkused jalad
• Metallkonstruktsioonid
• Ühes tükis moodulmajad
• Kraanade osad
• Traktorid ja muud suuremad masinad
• Trafo Harkusse 2006. aastal
• Filtrid ja purustid Väo elektrijaamale