Tallinna väisanud indiaanipealik: austa naist ja vanemaid!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealik: Calvin Hunti ülesanne on oma hõimu lastele indiaani nimed anda ning neile iidseid laule ja tantse õpetada.
Pealik: Calvin Hunti ülesanne on oma hõimu lastele indiaani nimed anda ning neile iidseid laule ja tantse õpetada. Foto: Laura Oks

Kwagu’l’i hõimu liider Calvin Hunt, kes valdab põliselanike traditsioonilist puidu- ja ehtekunsti ning oskab seada nende tantse ja laule, on tegelikult oma juurte juurde naasnud linlane.



Birgitta festivalil 13-liikmelise sugulastest koosneva rühmaga Copper Maker Dancers eestlastele traditsioonilisi indiaani tantse ja laule esitanud Hunt (55) usub, et Ameerika looderannikul Vancouveri saarel ja selle naabruses elaval kwakwakwa’wakw’i rahvastel on nii rikas kultuur, et seda peab jagama kogu maailmaga.

Hunt ise ei ole kasvanud reservaadis, kuid puutus tänu oma vanematele juba lapsepõlves kokku indiaanlaste pühade tseremooniatega, õppis meistrite käe all valmistama suursuguseid maske ja nikerdama haruldasest punasest seedripuust kanuusid, tootemeid ja ehteid. Just neid müüb ta nüüd ka oma internetipoes, kus näiteks üks tema joonistus võib maksta mitusada eurot.

Salajased tseremooniad

Hunti sõnul oli tema lapsepõlv võrreldes reservaadis elavate noortega parem, sest tol ajal tegi valitsus kõik indiaani hõimude väljasuretamiseks.

«Minu isa oli lihtne kalur ja emast sai orbudekodus kokk,» meenutab ta. «Olin meie pere kaheteistkümnest lapsest kõige noorem, pidin vanematega igal pool kaasas käima, sealhulgas salajastel indiaani tseremooniatel.»

Kõige meeldejäävamaks neist tseremooniatest peab Hunt potlach’i. See on suur pidu, kus lauldakse ja tantsitakse, ent mille peamine eesmärk seisneb jagamise väärtustamises ja hõimu ühtsustunde säilitamises.

«Potlach’i käigus tuleb hõimupealikul oma külalistele ja esinejatele jagada kingitusi ja raha – sellega näitab ta oma tänulikkust ja kasvatab kogukonna hulgas autoriteeti,» selgitab Hunt ja lisab, et korralikuks peoks valmistumine võtab perekonnal sageli aastaid, sest see võib maksma minna mitukümmend tuhat Kanada dollarit.

19. sajandi lõpust kuni 1951. aastani oli potlach’i tseremoonia rangelt keelatud. «Kolonisaatorid ei saanud aru, milleks selline tühipaljas karglemine ja oma varanduse laialijagamine vajalik on,» räägib Hunt.

Nii pandi paljud hõimud valiku ette – kas peate oma tseremooniaid edasi ja lähete vangi või hakkate kirikus käima ja sulandute valgete maailma. Kuigi Hunti sõnul valisid paljud viimase tee, pidas kwagu’l’i hõim potlach’i salaja edasi ning viimaks mõistis ka valitsus, et oma kommete tähistamist ei saa kellelegi keelata.

Ametlik ja indiaani nimi

Tänapäevalgi on kogu põlisrahvaste elu Hunti jutu järgi seotud rituaalide ja tseremooniatega – nii ka laste sünd. Kuigi kõik indiaanlased saavad Kanada kodanikena ametliku nime kohe pärast sündimist, pannakse neile traditsiooniline nimi alles kümnekuuselt.

Hunt, kelle esimene nimi Tlasutiwalis tähendab «ma olen alati otsingutel» ja teine Na-soom-yees «vesi on su ümber alati vaikne», vastutab ainuisikuliselt selle eest, et tema hõimus sündivatel lastel oleks säärased nimed ja et need peegeldaks ka maimukese isikuomadusi.

«Täpselt kuu aja pärast pean oma kahele lapselapsele nimed panema, aga ei tea veel, mis need olla võiksid,» tunnistab mees. Nimepanemistseremooniat peetakse lapse kümnenda elukuu järel seetõttu, et vanasti surid paljud lapsed enne sellesse ikka jõudmist haigustesse. Kümnekuuselt aga kuuluvat laps juba täielikult oma vanematele ja hõimule – selle tähistamiseks lõigatakse tal esimest korda juukseid ja pannakse indiaani nimi.

Kas mees, kellele omistatakse nii vastutusrikas ülesanne nagu kõigile lastele nimepanemine, on hõimu kõige tähtsam isik? «Ei,» vastab Hunt. «Tegelikult olen mina lihtsalt kunstnik, hõimupealiku tiitli sain esivanematelt.» Selgub, et kwagu’l’i hõimul on teinegi pealik – noor ja hakkamist täis naine Coreen Child, kes vastutab hõimus korralduslike ja poliitiliste asjade eest. «Ta on väga entusiastlik ja teab, kuidas meie kultuuri säilitada – ikka noorte kaudu,» kiidab Hunt ametikaaslast.

Nii lükkas Child hiljuti käima projekti, kus paarkümmend noort inimest koguvad ja õpivad selgeks kohaliku keele ja õpetavad seda siis järgmistele põlvedele. «Meie hõimus on 735 liiget, kuid ainult 18 neist räägib esivanemate keelt puhtalt,» märgib Hunt. «Poleks inimesed 80ndatel taibanud, et vanu tantse, laule ja keelt peab uurima ja koguma hakkama, oleks põlisrahvaste kombed ilmselt täielikult unustustehõlma vajunud.»

Oma tantse ja laule peavad indiaanlased sarnaselt kulla, raha ja muu varandusega väärtuslikuks kingituseks, mida abielludes  kaasavaraks võib saada. «On väga suur vedamine, kui sa abiellud rikkast perekonnast pärit naisega, sest siis saad sa endale suure osa selle perekonna varandusest,» räägib Hunt. «Mul läks see õnneks, minu aardekirst on üsna kopsakas!»

Samas tõdeb ta, et mees ei tohi kunagi loorberitele puhkama jääda, vaid peab perekonnale raha edasi teenima. «Mul on vedanud, sest olen esineja ja kunstnik ning ka minu perekond tegeleb sellega.»

Oma kopsaka pärandusega pruuti võlus Hunt enda sõnul mässumeelse loomuga. «Teismelisena arvasin, et tean kõike,» meenutab ta. «15-aastaselt otsustasin kooli pooleli jätta ja oma nõo tantsutrupiga liituda.» Sellest ajast peale on Hunt reisinud Euroopas ja Ameerikas ning levitanud tantsides ja lauldes indiaanlaste kultuuri.

«Loomulikult tahan ma, et minu lapsed korraliku hariduse saaksid ja paljud minu tehtud vead tegemata jätaksid,» mainib mees. «Elu jooksul jäävad aga kõigile paratamatult mõned pahed külge, ole sa tavaline inimene või indiaanipealik. Mina näiteks suitsetan ja joon liiga palju õlut, aga ega see mind oma esivanemate traditsioone vähem austama ei pane.»

Nõiatohtrid ja ravimtaimed

Kuigi mehe suur soov on, et tema rahva iidsed tarkused ja rituaalid säiliksid, on tema sõnul ka oskusi, mis tänaseks juba sootuks kadunud ja unustatud – näiteks šamanism ehk vaimudega suhtlemine ekstaatiliste teadvuseseisundite kaudu. «Jah, on küll mõned inimesed, kes üritavad sellega tegeleda, aga ma usun, et tänapäeva inimesed ei saa sellega lihtsalt hakkama,» tõdeb ta.

Küll aga tegutsevad mehe sõnul mõnedes hõimudes nõiatohtrid, kes tunnevad ravimtaimi ja nendega raskelt haigeid ravivad. Kõige paremini saavat aga inimesed end ise aidata, süües värsket  ja kohalikku toitu. «Vanad indiaanlased olid väga terved, süües peaaegu ainult kala, mida ise püüdsid, ning loodusest korjatud taimi ja marju,» räägib Hunt ja lisab, et püüab ka ise niisugust menüüd järgida.

Aga mida soovitab ühe peaaegu kadunud rahva pealik eestlastele, kelle kaasmaalaste arv samuti pidevalt väheneb? Mida peaksid eestlased oma kultuuri ja rahvuse säilitamiseks tegema?

Kwagu’l’i hõimu rahvast hoiavad Hunti sõnul koos ühised traditsioonid, rituaalsed tantsu- ja laulupeod, aga eelkõige pereväärtuste au sees hoidmine – ja seda soovitab ta teha ka kõigil teistel rahvastel. «Meie tulevik on väga tihedalt seotud meie minevikuga,» ütleb Hunt ja soovitab: «Austa rohkem ennast, oma naist ja vanemaid, ning sa elad õnnelikumalt kui enne.»

Mis on mis?

Kwakwakwa’wakw’id – Kanadas Vancouveri saarel ja selle ümbruses elav põlisrahvas, kes avastati 1792. aastal

Kwagu’l’i – kwakwakwa’wakw’i rahvaste hulka kuuluv 735-liikmeline hõim

Potlach – pidustus, kus hõimupealik oma külalised kingitustega üle külvab ja nii oma autoriteeti kasvatab

Tla’sala – kui kaks indiaanipealikku juhtuvad tülitsema, siis peetakse maha sellise nimega rahurituaal.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles