Keilast sai Maarjamaa esimene eurolinn

Juula Virroja sõnul on inimeste suurim rõõm see, et veega tualett on pärast aastakümneid ometi võimalikuks saanud. Foto: Mihkel Maripuu

Kui Vene ajal oli valimisaktiivsus 99,9 protsenti, siis Keila linnas on nüüd sama paljudel elanikel võimalus liituda tsentraalse vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga.

See fakt muudab Keila praegu ainsaks euronõuetele vastavaks Eesti linnaks. «Teisel pool jõge on küll 14 kinnistut, kelle jaoks seda võimalust pole, aga neil on ise vesi sisse pandud,» viitas Keila Vee juht Veiko Kaufmann 0,1 protsendile elanikest, kelleni hüve ei jõua. Kuid sellele vaatamata saab täna piduliku lõpupaugu projekt, millega said viimased 500 Keila elanikku endale tsentraalse veevärgi ja veega tualeti võimaluse.

Kuigi enam kui aasta tuli taluda üleskaevatud tänavaid ja ebameeldivat mürinat, tunnistavad elanikud nüüd elukvaliteedi paranemist. Keila elanik Andres Välli teatas Postimehele, et tema perel õnnestus olla linna põhjarajoonis esimeste seas, kes oma majja veevärgi sisse sai.

«Seda asja alustati juhuslikult minu värava tagant, seega oli võimalus aasta tagasi esimeste seas end sinna külge ühendada,» nentis Välli. «Loomulikult on oluline vahe, kas vesi tuleb kraanist või võtad pangest kopsikuga.»

Ehkki inimene harjub mugavusega kiiresti, mäletavad inimesed ka varasemat elu. Nii on Keila tänavatel vesikud, kust tuli pangega vett toomas käia. Paljud meenutavad lähedal asunud Nõukogude tankipolku, mis oli aastakümneid tagasi üheks veereostuse põhjustajaks.

Tunda andis see veel aastaid hiljemgi, tähendades koledate nakkushaiguste levikut. Põetud on nii kollatõbe, tüüfust kui muid rohkem või vähem tuntuid tõbesid. Mõned pumpasid kaevust nädalaid vett välja, et seda kasutatavaks saada. Kuid osa majapidamisi on juba varem linnatrassiga liitunud või endale vee majja saanud.

Eile teed lumest puhtaks kühveldanud Reino Rammus tõdes, et nii temal kui veel kolmel-neljal üleaedsel õnnestus tänu rikkale naabrile saada veeühendus juba 1980. aastatel.

«Selle saamine oli aga Kolgata tee,» meenutas Rammus. Tööd kestsid terve suve ning maksma läks see mitme auto hinna. Auto hind oli aga siis tavainimese jaoks üüratu. Kui Žiguli maksis 6000–7000 rubla, siis kuupalk oli heal juhul paar­sada rubla. Igatahes veeti trassipanekuks Kohtla-Järvelt kohale kaevanduse frees, sest Keilas tuleb üsna kiiresti paas vastu.

Rammus näitab samas aga tema majast umbes 150 meetri kaugusel asuva asjanduse suunas. Selgub, et see ongi vesik. «Sealt käidi vett võtmas, nüüd on see vist kinni pandud,» tõdes mees.

Kunagisest veevõtukohast parajasti möödunud Juula Virr­oja tõdes, et kuigi vesi oli tal majas juba varem sees, liituti sel sügisel tsentraalse kanalisatsiooniga. «Elu on parem, kohe on näha, et kõik areneb,» kiitis Virroja.

Tema sõnul ongi inimeste suurim rõõm see, et veega tualett on saanud pärast aastakümneid ometi võimalikuks.

Samas ei tähenda ühtne torustik, et kõigi elanike rahakott sellega liituda lubaks. Juba ainuüksi liitumistasu on vee- ja kanalisatsiooniga kokku 18 000 krooni. Lisaks tuleb inimestel endal kinni maksta liitumispunktist majani viiv ühendus.

Virroja ületänavanaaber Laine Mertsina ütles, et tema on üks neist, kes pole veel jõudnud kanalisatsiooni sisse panna, aga võtab selle kevadel ette. «Vesi on juba ammu sees, nii et mul on praegu kõik vanaviisi. Kuid kui WC oleks veega, siis oleks küll teine tunne,» muheles Mertsina.

Paar tänavat kaugemal elav Kulla-Kristina Rebane nentis, et tema ei osanud aimatagi, et Keila linnas oli veel alles nii palju majapidamisi, kus polnud vett ega kanalisatsiooni. «Sain seda teada alles siis, kui siin läheduses eelmisel aastal kaevama hakati. Uskumatu, kui paljude jaoks võib see luksus olla,» lausus noor naine, kelle majas on vesi ja kanalisatsioon juba aastaid sees.

Arvamus

Veiko Kaufmann, S Keila Vesi juht:

Meie esimene keskkonnaprojekt algas 1997. aastal. Keilas üle raudtee asuvas lõunarajoonis tollal normaal­set joogivett pea üldse polnud. Inimestel olid seal lausa ekseemi- ja kollatõvejuhtumid.

Linn hakkas otsima rahastamisvõimalusi, et sinna ühtne vee- ja kanalisatsioonisüsteem rajada. Rahastajaid, kelle seas oli ka riik, leidsime mitmelt poolt. Projekti käigus rajati uus reoveepuhasti ja tehti veetöötlusjaam, sest vees oli sel ajal rauda rohkem kui lubatud.
Keila põhjarajoon jäi sel korral välja, sest raha ei jätkunud. 2006. aastal tekkisid taas võimalused projekti jätkata.

Selleks ajaks oli põhjarajooni elanike probleemid üsna suured, sest mitukümmend aastat tagasi tekitatud reostus jõudis vette. Vesi haises ega kannatanud isegi saunas kasutada. Ütlesin siis, et kui 2007. aastal ei ole kopp maasse löödud, söön oma püksid ära. Õnneks ei pidanud seda tegema, sest nüüd on lubadused täidetud. Kuid see ei tähenda, et töö lõpeb.