Tallinna rattateed: arenguruumi on piisavalt

Kergliiklusteid tekib Tallinnas igal aastal juurde, kuid need lõppevad sageli kõige ootamatumates kohtades ning ei moodusta ühtset võrgustikku.

Meeldivaimaks erandiks on Stroomi ranna äärest algav kergliiklustee, mida mööda saab sõita Murastesse, sealjuures praktiliselt autoliiklusega kokku puutumata.

Teine naaberomavalitsusse viiv rattatee on praegu pooleli. Jutt on Valdeku tänava ja Viljandi maantee rattateest, mis praegu Tallinna piiril nagu lõigatult ära lõpeb, kuid peaks veel tänavu tubli maad pikemaks muutuma ning lõplikult valmis saama tuleval aastal.

Tallinnas ehitatakse praegu veel ühte uut kergliiklusteed Järvevana tee kõrvale, tee Ülemiste järve poolsesse külge. Kommunaalameti asejuhataja Peep Koppel on varem Postimehele öelnud, et mõne aasta jooksul peaksid Tallinn ja naabervallad jõudma üheskoos niikaugele, et jalgrattal saab sõita ümber Ülemiste järve ilma sealjuures autoliiklusega kokku puutumata.

Linnas sees aga elavad kergliiklusteed oma elu. Mõnda neist on võimalik tuvastada vaid kaardi järgi, sest tänaval pole jalgrattatee kohta vähimatki viidet. Selline on näiteks Suur-Ameerika tänav, mille mõlemad kõnniteed on mulluse Tallinna rattateede kaardi andmetel jalgrattateed.

Liikluskorraldus on muudetud varasemast tunduvalt jalgratturisõbralikumaks teisel pool Pärnu maanteed Liivalaia tänaval, kuhu Suur-Ameerikast tulnud rattur jõuab. Swedbanki peahoone juures kulgeb rattatee sõidutee ja teeäärsete parkimiskohtade vahel. Viimased on nüüdseks muudetud teega paralleelseks.

Varasema teega risti parkimise puhul mahtus sinna küll rohkem autosid, kuid sealt väljatagurdamine oli ohtlik nii sõidukijuhtidele endile kui sealt mööduvatele jalgratturitele. Liivalaia ja Veerenni ristmikul on aga rattatee punaseks värvitud, et see kõigile selgemini märgatav oleks.

Endist viisi kummitavad ratturit aga kohad, kus rattatee ootamatult lihtsalt otsa lõpeb ning ootamatult tuleb vähest teepinda jagada autodega, mille juhid samuti ootamatut teekitsenemist ette aimata ei oska. Nii juhtub see peatselt pärast Liivalaiast Juhkentali tänavale pööramist, kus rattatee lihtsalt kaob. Või siis mööda Liivalaia tänavat edasi sõites lõpeb rattatee pärast puukirikust möödumist ning ratturil on valida, kas kohtuda sõitva auto või rohelist foorituld ootavate jalakäijatega.

Mööda Liivalaia tänavat Pärnu maantee poole sõites on rattatee suurepärane, kuid Pärnu maanteele pöörates lõpeb jälle täiesti ootamatult. Kohalikud ratturid on enamjaolt ekstreemsustega harjunud, kuid pahaaimamatu välisturisti jaoks võib tipptunni-aegne rattasõit seal halvasti lõppeda.

Veel üks koht, kuhu tipptunni ajal jalgrattaga sattuda ei taha, on Kaarli puiestee lõik, mis jääb Kaarli kiriku ja hambapolikliiniku vahele. Selle kohta ütleksin liikluskorraldajatele nii: ma tean et te jalgrattureid ei salli, aga ärge meid nüüd lausa tapma ka hakake. Nimelt annab uus liiklusseadus jalgratturile õiguse sooritada vasakpööret ilma ratta seljast maha tulemata ning mainitud kohta on talle jälle uhke punane rattatee joonistatud. Aga kui nüüd jalgrattur tahab sõita vasakule ehk Luise tänava poole ja temast vasakul sõitev auto paremale, Balti jaama poole keerata, siis vaevalt et kokkupõrget vältida õnnestub.

Aga rattateedel tuleb ette ka lõbusamaid momente. Ilmselt on keegi arvanud, et keskkonnasõbralike liiklusvahenditega liiklejad vajavad hädasti ka ühte pakendikonteinerit. Kohe nii hädasti, et pakendikonteiner on täpselt keset kõnniteed pandud.

Veidi edasi, kust tõeline mereäärne rattatee alguse saab, on asi mitme sildi ja märgiga nii keeruliseks aetud, et asjast arusaamiseks tuleb peatuda ja aeg maha võtta. Lusate ilmadega niigi ülerahvastatud Pirita tee kergliiklusteele on aga tekkinud neljarattaliste jalgrataste laenutus, mis seal ilusa ilmaga liiklemise veelgi komplitseeritumaks muudab.