Tallinna 1850. aasta paiku elama tulnud Jüri Vestenbergi mälestuste järgi oli eeslinn sel ajal öösiti üsna pime – õlilampidega laternad põlesid keset tänavat ning andsid vähe valgust. Pärast kella kümmet õhtul kustutati need hoopis.
Tallinn elas 150 aastat tagasi maalähedast elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavatel liikusid laternatega öövahid, kel oli kaasas tulekahjupasun. Iga kord kui linna kell lõi, andsid nad nii mitu korda vilet, kui palju kell parasjagu oli. Kui linnasaksad tulid teatrist, siis käisid nende ees teenrid laternatega, kes näitasid pimedas teed.
Öösiti oli liikumine hoopis keelatud ning linnaväravad pandi lukku. Need, keda linnavahid tabasid, viidi raekoja all asunud vahituppa.
Arestantide kaev
Vestenbergi mälestuste järgi asus peaaegu iga maja õues laut, kus hoiti lehmi ja kitsi. Hommikul viidi kari linnast välja. Karjane puhus pasunat, andes märku tänaval liiklejatele.
Karjavärava juures olid loomadele joogikohad. Karjamaad asusid Ülemiste järve juures, Pärnu maanteel ja mitmel pool mujal väljaspool hoonestusala. Palava ilmaga viidi loomi Ülemiste järve jahutama. Ülemiste järv oli tollal väga veerohke ning sealt voolas lisaks Härjapea jõele välja ka kaks kanalit.
Üks kanalitest voolas Kadrioru kaudu merre, Mäekalda tänava kohal langes see kosena alla. Teine kanal kulges läbi Juhkentali ning Veerenni tänava kesklinna suunas. Praeguse Veerenni tänava kohal võis püüda vähki ja kala. Veerikas oli ka Härjapea oja, inimesed käisid seal suvel suplemas ning voorimehed ujutasid hobuseid.
Kaarli puiesteel asus nn Arestantide kaev. Kuna Toompea kaevude vesi oli vilets, pidid vangid vedama Toompeale vett sellest kaevust. Kaevu juures asus kastilaadne ehitis, selle peal oli konksuga post, mille külge kinnitati raudus jalgadega kurjategijad. Seal seisid kurjategijad enne Siberisse saatmist.
Uusi maju oli kõige rohkem Tartu ja Narva maanteel. Hoonestuse uuendamist mõjutasid ka aeg-ajalt puhkenud suuremad tulekahjud. Näiteks 1870. aastate lõpus põles Tartu maanteel maha kümmekond maja.
Teede heakorraga oli olukord kehv, 19. sajandi lõpul ei veetud eeslinna tänavatelt veel lund ära. Suvel olid tänavad tolmused, seal kasvanud rohtu kärpisid möödaminnes kitsed ja lehmad. Kevaditi ja sügiseti muutusid teed porimülgasteks.
Majad olid enamasti ühekorruselised ja neid köeti koridorist kamina kaudu. Kamina peal olid keedurauad, toitu valmistasid maja naised enamasti koos. Pliidid olid siis veel tundmatud.
Igas toas põles petrooleumilamp, mille paistel lugesid vanemad inimesed piiblit, pereema parandas riideid ja lapsed tegid koolitööd. Külmal talvel olid lapsed toas paljajalu, sellega püüti neid takistada välja minemast. Talved olid siis märksa karmimad, jaanuarikuised 20 miinuskraadi panid majaseinad külmas paukuma. Sel ajal ilmusid alevitesse sageli hundid. Hooviväravaid ei lukustatud, sest varastamist esines haruharva.
Tallinna eestlaste rahvuslik eneseteadvus oli 1870. ja 1880. aastatel tunduvalt madalam kui mujal. Eestlaskonna poliitiliseks juhiks Tallinnas oli Thomas Jakobson. Ta oli kauaaegne linnavolinik ja ka linnanõunik ning Niguliste ja Kullassepa tänava nurgal asunud raamatukaupluse omanik.
Energiliseks eesti tegelaseks oli Carl Robert Jakobsoni õde Natalie Johanson-Pärna. Rahvuslikku meelsust süvendasid seltskondlikud ühingud Lootus ja Estonia.
Ajakirjanduslik konkurents
Tallinnas ilmus sel ajal kaks saksakeelset lehte: Revalsche Zeitung ning Revaler Beobachter. Ka eesti lehti oli kaks: Tallinna Sõber ja Ristirahva Pühapäevaleht. Esimene neist oli Eestimaa Rüütelkonna häälekandja ning rahva seas ebapopulaarne. Eesti seltskond eelistas Eesti Postimeest ja Sakalat.
1882. aastast hakkasid Tallinnas ilmuma ajalehed Virulane ja Valgus. Neist esimene jätkas Sakala suunda ning oli kõige loetavam ajaleht Põhja-Eestis. Valgus kujunes 1880. aastatel alanud venestamise häälekandjaks.