Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa kirjutab, et Tallinna muistsete ehitiste huvides tuleks paljud neid segavad ja ohustavad puud maha võtta.
Jüri Kuuskemaa: roheline terror
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõber Jüri Arrak kirjutas hiljuti kenasti: «Puud on meie sõbrad, mitte vaenlased.» Põhiliselt on see õige, kuid linnaruumis mitte alati.
Olen arvamusel, et linnaruumis on ehitised, arhitektuuriteosed nagu vääriskivid, aga haljastus neid raamistav, esiletoov ja vääristav diadeem.
Et tasakaal püsiks, tuleb ka seda diadeemi pidevalt hooldada. See tähendab pügada, kärpida, asendada haigeks jäänud või ülekasvanud puud-põõsad tervete ja parajamõõdulistega. Haljastus ei tohiks varjata vaateid ega takistada õhu ja päikese ligipääsu hoonetele.
Seega: arhitektuur on linnaruumis prioriteetne, väga kestev või igikestev. Haljastus on ajutisem ja vahelduvam, pigem üürike, sest enamiku puittaimede iga on 80–100 aasta ringis, aga 500–600 aasta vanuseid ehitisi on meil hulgi. Sellised puuharuldused nagu 1728. aastal istutatud ja veel elavad seitse pärna Harjumäel on pigem ime kui normaalsus.
Erandiks on veterantammed, mille enam kui 300-aastaseid eksemplare leidub Kadrioru tammesalus kolmekümne ringis. Teenuse mõisa taga olla koguni üks 700-aastane tamm täiesti kõbus.
Veljo Ranniku, meie parimaid loodusgiide, kelle loodusesõbralikkus on niisama kindel kui Rooma paavsti katoliiklus, on öelnud: «Puud, mille võrad ulatuvad ehitiste kohale, tuleks maha võtta, sest nende juurestik on niisama lai kui võra ja kahjustab alusmüüre.» Paraku ei taha osa keskkonnakaitsjaid roheliste hulgast sellistel puhkudel muinsuskaitsjate seast pärinevate keskkonnakaitsjate saenõudmistele vastu tulla.
Müüri ja puu lepitamatut konflikti võib kõige kujukamalt aduda Rohelisel turul, kus väikese põlispuudega ääristatud maalapi taga on terastrossidega kokkutõmmatud pragunenud maja, mille on ilmselgelt purustanud liiglähedale istutatud nelja puu juured. Tõsi, praeguseks on kunagisest neljast alles jäänud kaks.
Kui ma aastat viisteist tagasi palusin maja jätkuvast purunemisohust vabastada, sain ühe puu puhul vastuseks: «Ei saa, siin kasvab haruldane puu, must pöök.» Kasvab ja murendab müüre tänini. Küllap on meie linnas ja maal keskkonda risustavaid inetuid parasiithooneid, mis tuleks maha lammutada, et lasta loodusharuldusest puudel kasvada. Kuid UNESCO maailmapärandisse kuuluvate ürgvanade hoonete puhul ei tohiks olla kahtlust, et puu ja maja, puu ja kiriku, puu ja torni vastuolu tekkides peab taanduma puu. Mis tahes liigist.
Puujuurte murendavat toimet tuleb täie tõsidusega võtta Toompea kalju globaalses kaitses. Küllap osa tallinlasi veel mäletab, milline äge «puusõda» puhkes ajalehis, kui linnapea Robert Lepiksoni ajal (rahu tema põrmule!) võeti puudest lagedaks Toompea nõlv Patkuli trepi juures.
Avanes suurejooneline vaade Nunne tänavalt Toompea kaljurünkale ning selle veerel olevatele majadele. See on esteetiliselt märksa väärtuslikum kui senine võsastunud puudetukk, mis pealegi koosnes peamiselt end ise külvanud vahtratest. Kahjuks peatas «puusõda» kavandatud puude harvendamise ja Toompea kinnikasvanud vaadete avamise Pika Hermanni suunas.
Toonases «Toompea puusõjas» jäi puudutamata Toompeale olulisim keskkonnakaitse teema. Nimelt Toompea kaljurünka geoloogiline kaitse.
Teatavasti koosneb osa Toompea platoo ülaosa 170 miljoni tonnise kaaluga pragunenud paeplokist tükkis sellel paiknevate hoonetega. See asub Snelli tiigi poole kaldu paikneval sinisavi kihil. Seega: kui toimub maavärin, tugevajõuline plahvatus või kalju jalam saab erosiooni tõttu tugevasti kahjustada, libiseb osa Toompeast Snelli tiiki!
Seesugust ohtu Toompea serval olevatele hoonetele nägid Tallinna Inseneride Komando liikmed ette juba XIX sajandi alguses. Toona kardeti eeskätt Väikese linnuse kõrval oleva Brevernite maja (praegu Kanada konsulaat ja restoran) allavarisemist. Õnneks pole seda (veel) juhtunud.
Kui tahame tõsiselt oma «Kalevi kalmu» säilitada, peaksime Snelli tiigini maha võtma kõik puud Toompea läänekülje jalamil ning täielikult eemaldama kalju alaosa katva rusukalde ning huumuse. Nagu seda tehti Ateenas Akropolise jalamil.
Seejärel, kui on selgunud erosiooni ulatus, allikatest ning veevärgist lähtuvad veesooned, tuleks korraldada vete ärajuhtimist tagav drenaaž ning kindlustada murenenud kalju osad, misjärel avatu uuesti katta mullaga ja haljastada. Sellisel kombel, et uuendatud taimestiku juured ei kahjustaks enam aluskaljut ning puud-põõsad ise ei varjaks vaateid Toompeale.
Kindlusarhitektuurile on läbi sajandite omane olnud tükk tühja ruumi ümberringi. Selleks et pealetungiv vaenlane ei saaks varjuda. Praegu, mil ründajahirmu enam pole, on probleem nähtavuses. Tuletagem võrdluseks meelde puudest varjamata jäänud Rakvere ja Narva linnuste mõjukust. Tallinnas aga on lihtsalt piinlikkustunnet tekitav jalutuskäik metsistunud võsa vahel Pikast Hermannist Patkuli trepi poole Toompea tugimüüri jalamil.
Aastat viisteist tagasi juhtisin ma tähelepanu kahele Koorti «Kitse» juures kasvavale hiigelpuule, mis oma võradega varjasid täielikult vaate Oleviste kirikule ja selle tornikiivrile. Enamik komisjoni liikmetest soostus, et kõige atraktiivsem vaade Toompealt all-linnale ja sadamale tuleb taas avada. Need puud võeti maha, ent nüüdseks on toona samasse kanti allesjäänud nii kõrgeks kasvanud, et vaade taas ummistumas. Kalju tervise seisukohalt tuleks «Kitse» tagant õigupoolest kõik puud eemaldada.
Häda on ka Patkuli trepi kohalt avaneva vaatega, kust osalt ei paista enam linnamüürgi silma. On aeg kärpida Nunne tänava ääres kasvavate puude võrasid. Ent professor Mati Hint kirjutas kunagi, et puude pügamine on vägivald looduse kallal, ehkki ise käib ta juuksuris küll, et sünnis välja näha. Kaarli puiestee risti-rästi kasvanud okstega puud saavad varsti õnneks «juuksurit» tunda. Loodetavasti hakkab seejärel keskalleelt Kaarli kirik jälle paistma. Praegusel kujul on Kaarli puiestee arhitektuurselt kaotanud oma missiooni: palistada (mitte sulgeda!) vaadet kirikule Vabaduse platsilt.
Sae radikaalset kasutamist söandan paluda Kiek in de Köki Vabaduse väljaku poolsel küljel. Seal on mitu toredat puud, üks armas kaseke ja sirelipõõsaski, mis ilmestaks mis tahes koduaeda, kuid lehis olles jätavad vägevast suurtükitornist näha ainult katuse...
Pealegi nüüd, mil vaadet tornile on lisaks varjamas kerkiv vabadussammas, on viimane aeg midagi ette võtta, et unikaalne torn (millelaadset teist Läänemere ääres ei ole, nagu toonitas kroonikakirjutaja Russow juba XVI sajandil) saaks linnaruumis taas väärikamalt nähtavaks.
Täielikuks hoolimatuseks Kiek in de Köki vastu tuleb aga pidada tõika, et üks end otse tornimüüri vastu ise külvanud puukene on häirimatult saanud juba mitme meetri kõrguseks kasvada. Samasugune roheline terror, mille vastu keegi ei astu, vohab Toompea kaitsemüüril.
Oleviste kiriku Maarja kabeli katuse kohale ulatuvate puude kohta ütles mulle kunagi dendroloog Aino Aaspõllu, et peaksin nende üle õnnelik olema, sest nad toodavad hapnikku.
Hapnik on muidugi ülioluline, kuid mina ei riski juba mõnda aega Pikal tänaval Oleviste-poolsel kõnniteel käia. Ühe pügamata puu võras on rippumas kolme-neljameetriseid kuivanud ja murdunud oksi, mis pähe kukkudes võiksid pihtasaaja teise ilma saata. Appi!
Mis ülepea hapnikku puutub, siis on minugi meelest täiesti põhjendatud nõudmine, et kui kuskil puid maha võetakse, siis peab mujal juurde istutama, et haljasmass, linna kopsud, kogusummas ei kahaneks. Ent kus ja kuidas seda teha, pole minu teada linnavalitsuseski päris selge.
Tänavu, mil Tallinna vanalinna päevad toimuvad rohelise deviisi all, oleks kindlasti sobilik ka üks järjekordne, suuremat sorti, kuid sõbralik «puusõda» korraldada, kus kenasti läbi arutada kesk- ja vanalinna haljastuspõhimõtted, taktika ja strateegia. Linna ehk inimkoosluse elupaiga kui ka puude ja kivide, varblaste ja tuvide huvides.