HTM tahab seadusega kindlustada kodulähedased koolikohad

Anneli Ammas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartus Munga 18 asuv haridus- ja teadusministeerium.
Tartus Munga 18 asuv haridus- ja teadusministeerium. Foto: Sille Annuk

Haridusministeerium on valmis muutma seadust, et tuleval kevadel ei korduks 1. klassi astu­misel Tallinnas ülelinnaline segadus ja lastele oleks tagatud koht kodulähedases koolis.


Eile kutsus haridusministeerium Tallinna esindusse kokku teadlased ja koolipsühholoogid, et arutada, millised valikud üldse võiksid olla 1. klassi astumisel.

«See oli meie jaoks usu kinnitamise hetk ja oleme lubanud teha kõik, et see jama, mis Tallinnas oli, tuleval aastal enam ei korduks,» ütles ministeeriumi asekantsler Kalle Küttis, kelle sõnul saab ministeerium augustiks õiguskantslerilt õigusliku hinnangu, kas Tallinnas rikuti põhikooli- ja gümnaasiumiseadust või mitte.

«Kui selgub, et kõik oli õiguspärane, siis on vaja seadust muuta, et laps ja lapsevanem saaksid rahulikult kooliks valmistuda. Kui selgub, et Tallinn rikkus seadust, siis pakume pealinnale sõbrakätt, et leida parim lahendus,» ütles haridusametnik.

Nõuded koolieelikule

Küttise sõnul on selge ka see, et tuleval aastal ei saa pealinnas olla niisuguseid totaalseid koolikatseid nagu tänavu. Ta lisas aga, et samas pole sugugi ka nii, nagu ei tasuks lapsi testida, kuna need ei näita midagi.
«Psühholoogiline testimine võib selles vanus olla küll, aga sellel peab olema hoopis teine, last toetav eesmärk. Ja ka metoodika on midagi hoopis muud, kui praegu näeme,» rääkis ta.

Ümarlaual osalenud kooli­psühholoogide ühingu esimees Triin Kahre ütles, et koolikatsetel on rõhk läinud akadeemiliste oskuste, nagu kirjutamine, lugemine ja arvutamine, testimisele. «Aga on ka sotsiaalsed oskused ja muud olulised koolivalmiduse aspektid, millele tähelepanu pöörata. Me ei räägi kooliks valmistumisest, vaid koolikatsetest – ja need on erinevad asjad,» lausus ta.

Kahre tuletas meelde, et lasteaias kehtib 6–7-aastastele lastele mõeldud alushariduse õppekava, aga osa koolide jaoks on seda vähe. Tema sõnul eeldatakse lastelt teadmisi, mida õpitakse alles 2. klassis või veel kaugemalgi.

«Aga lapsed lähevad lahti erineval ajal, kuid osa koole ootab vaid eelarendatud lapsi – mida nad hiljem koolis tegema hakkavad? Ja kuidas saame aru, millised on eeltreenitud lapse loomulikud oskused?» küsis koolipsühholoog.

Koolivalmiduse kaart

«Lapsevanemad, kellel rahaliselt võimalik, panevad oma lapsi lisaks lasteaiale isegi kahte eelkooli,» lausus Kahre ja kutsus ka vanemaid oma suhtumist muutma.

Ministeeriumi analüüsiosakonna juhataja kt Tiina Annus uuris teiste maade praktikat ega ei leidnud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) uuringu põhjal ühtegi teist riiki, kus munitsipaalkoolides – nagu ka Eesti enamik koole – oleks 1. klassi astumisel mingeid katseid. Iseasi on eriline õppekava või erinev filosoofia – muusika või kunst, sport või ka mõni erilisem keel, näiteks mandariini keel.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi peavad lasteaiad alates sellest aastast andma lapsele kaasa koolivalmiduse kaardi.

«See on uus asi ja selle ressurss on veel täiesti kasutamata, aga see võiks olla kooli jaoks info lapse koolivalmiduse kohta, mis näitab, kuidas last paremini koolis hakkama saamisel toetada,» võttis haridusministeeriumi asekantsler Küttis kokku ühe eile räägitud teema.

«Siin tekib küll andmekaitse küsimus: kas lapsevanem usaldab kooli ja klassijuhatajat ning on valmis lasteaiast saadud kaarti edasi andma,» nimetas ta veel ühe probleemi.

«Aga kui laps läheb kodulähedasse kooli ning vanem teab juba ette, kes tema lapse klassijuhatajaks saab, siis oleks lihtsam ka usalduse üle otsustada,» lisas ta.

Klass kui miniühiskond

Haridusministeeriumi osakonnajuhataja Annus ütles, et Eestis on paraku nõnda kujunenud, et laps ja lapsevanem ei vali kooli, vaid kool valib lapsi.

«See näitab, et arusaamad kooli olemusest on pea peale pöördunud. Nii saavutame homogeense, ühesuguste võimetega laste koolid, aga peame andma kõigile lastele võrdse võimaluse. Ja kui koolid tahavad kangesti lapsi testida – miks mitte valida hoopis nõrgemaid, tavalisi lapsi, kes veerivad ja ei oska nii hästi arvutada?» pakkus haridusanalüütik välja enda sõnul ketserliku mõtte.

Ühesuguste laste valimist nimetas Küttis koolide seisukohalt taktikaliselt ehk õigeks otsuseks, kuid strateegiliselt oleks tulevikku vaadates õigem, kui klass oleks väike ühiskonnamudel, kus on erinevate võimetega lapsed koos.

Annuse sõnul on mujal maades koolide valikul esmatähtis piirkondlikkus või siis kodulähedus, aga mõnel pool ka vanemate valik. Inglismaal näiteks võib lapsi koolinimekirja võttes üks esimesi valikuid olla, kui lapse hooldajad pole tema oma vanemad.

«Ameerikas paneb osa vanemaid oma lapsi teadlikult just nendesse koolidesse, kus õpib võimalikult erinevaid lapsi, et oma laps saaks edaspidises elus paremini hakkama ja oskaks erinevate inimestega arvestada,» tõi ta näiteks.

Tallinnas juhtus mitmel pool nii, et kodulähedases koolis ei jätkunud kaugeltki kõigile kohti ja lõpuks tehti klasse juurde.

«Aga see oleks võinud enne selge olla!» ütles Annus. «Neli-viis aastat võib ette öelda, kus hakkab laste arv kasvama ja kus peaks rohkem klasse avama,» ei mõistnud ta, miks seda infot ei kasutata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles