Just selline olukord valitseb õige mitmes Tallinna lähivallas, kuhu hiljuti on kolinud suur hulk noori peresid. Ühest küljest on nad omavalitsusele õnnistuseks – iga tubli maksumaksja on teretulnud. Teisalt tahavad need pered esmalt sõime-, siis lasteaiakohta ja mõne aasta pärast tuleb omavalitsustel leida lastele ka vaba koolipink. Lasteaia ega kooli ehitamine ja ülalpidamine pole odav lõbu.
Näiliselt oleks kõige lihtsam lahendus luua kiiresti uus lasteaed, aga mis saab paarikümne aasta pärast? Kuna eestlased kord juba rajatud kodu naljalt ei vaheta, on üsna tõenäoline, et mõnekümne aasta pärast võivad väikestesse kohtadesse kiiruga rajatud suured lasteaiad jääda elanikkonna vananemise tõttu pooltühjaks ning neile tuleb leida uus funktsioon. Näiteks muuta osaliselt vanadekoduks, nagu mõnel pool on juba tehtud.
Praegu püüavad omavalitsused sõimekohtade nappust leevendada, hüvitades osaliselt eralasteaia tasusid, aga sellegipoolest tuleb lastevanematel rahakotti tublisti kergendada ning paljudele käib see üle jõu. Mõnel pool meelitatakse emasid kauem kodus olema väikest toetust makstes. Samas peaks iga valla huvides olema, et võimalikult palju elanikest tööl käiks, mitte ei ootaks naabrite maksudest kogutud väikest toetusraha saades lasteaiakohta.
Võib-olla oleks kõige kiirem lahendus, kui omavalitsus kuulutaks välja vähempakkumise, et osta sõimerühma teenust juba tegutsevatelt erahoidudelt? Toetuste laialijagamise asemel makstaks see raha otse eralasteaedadele ja kõik vanemad tasuksid sõimekoha eest ühepalju, sõltumata omandivormist. Kui lapsi jääb vähemaks, saab omavalitsus hõlpsasti lepingu pikendamisest loobuda. Kui aga peaks puhkema uus beebibuum, annaks valla kindel tellimus kindlustunde uue erahoiu loomiseks.
