Fotod: 1905. aasta monument tõstetakse teise kohta

Uwe Gnadenteich
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kolmapäeva hommikul tõsteti Estonia teatri ja Pärnu maantee vahel asuva 1905. aasta tulistamise mälestusmärgi skulptuuriosa kraanaga aluselt maha ning töömehed alustasid graniitplokkidest koosneva aluse lahtivõtmist.

«Tammsaare pargi rekonstrueerimistööde töövõtja RTS Infraehitus OÜ alustab 9. augustil pargis asuva 1905. aasta tulistamise ohvrite mälestusmärgi uude asukohta ümbertõstmiseks graniitaluse lahti võtmist ning rajab mälestusmärgi ümbertõstmiseks tänase asukoha kõrvale ajutise puitkonstruktsiooniga skulptuuri aluse. Pärast uue asukoha betoonaluse valmimist tõstetakse mälestusmärk sinna,» rääkis kommunaalameti juhataja Reio Vesiallik.

1959. aastal rajatud 1905. aasta tulistamisohvrite mälestusmärk, mille autorid on skulptor Lembit Paluteder ja arhitekt Mart Port, asub rahvusooper Estonia hoone keskteljel keset mitmetasandilist väljakut.

Monument koosneb graniitpostamendist ja selle peal asuvast pronksskulptuurist. Graniitpostament koosneb omakorda neljast tahukast ja kuuest alusplaadist. Tammsaare pargi rekonstrueerimise käigus tõstetakse monument Eesti Draamateatri hoonele lähemale ning ta hakkab paiknema Pärnu maantee suhtes 45-kraadise nurga all. Monumendi praegusesse asukohta rajatakse Uue Turu plats, kus saab korraldada kultuuriüritusi ning paigaldada ajutisi müügilette hooajaliste turgude tarvis.

1905. aasta veresaun

Venemaa 1905. aasta revolutsioon avaldas oma mõju ka Eestis. Veriste sündmuste 110. aastapäeva puhul kirjutas Lauri Kann ajakirjas Tuna: «15. oktoobril pöördus Tallinna linnavõim tööliskonna poole palvega, et nemad aitaksid linnas korda hoida. Töölised nõustusid korra kaitsmisel osalema, kuid esitasid nõudmised, et vabastatakse Tallinna poliitvangid, sõjavägi kutsutakse tänavatelt ära ja linnavolikogu saadab keisririigi valitsusele telegrammi, milles nõutakse kodanikuõigusi ning seadusandliku kogu üldrahvalikku valimist.

Linnavõim ja kuberner nõustusid esitatud nõudmistega ning järgnev öö möödus linnas rahutusteta.

16. oktoobril esitasid töölised võimudele uued nõudmised. Muu hulgas nõuti tööliste korrakaitsesalkadele tulirelvade andmist. Kuberner keeldus uusi nõudmisi täitmast.

Ettekandes siseministrile kirjutas kuberner Lopuhhin, et talle teatati 16. oktoobri päeval telefoni teel, et Uuele turule koguneb hulk töölisi ning et linnavolikogu hoone lähedal on alanud korrarikkumised. Kuberner Lopuhhin helistas Tallinna garnisoniülemale, kes saatis turule sõjaväelased. Seejärel teatati  telefoni teel kubernerile, et informatsioon korrarikkumiste kohta oli ekslik ning rahvakoosolek peab ennast rahumeelselt üleval.

Kuberner oli helistanud garnisoniülemale, et sõjaväelased tagasi kutsuda, kuid selleks oli juba liiga hilja. Andmata inimestele võimalust laiali minna avasid sõjaväelased Uuel turul koosoleku pihta tule, tappes ja vigastades nii koosolekulisi kui ka juhuslikke möödujaid. Turul tapetuid tehti hiljem kindlaks 90 inimest ning haavatuid 102.» Pikemalt võib 1905. aasta tulistamisest lugeda siit.

Juhan Raudsepa skulptuur 1905. aasta tulistamisohvrite matmispaigas Rahumäe kalmistul.
Juhan Raudsepa skulptuur 1905. aasta tulistamisohvrite matmispaigas Rahumäe kalmistul. Foto: Uwe Gnadenteich

1905. aasta mälestusmärkide saatus

Veresauna ohvrite mälestuseks püstitati tulistamispaika must rist, mille kuberner veidi hiljem maha käskis võtta. 1917. aastal paigaldati samale kohale puust obelisk. 1930. aastal korraldati ohvrite mälestuse jäädvustamiseks avalik konkurss, mille võitis skulptor Juhan Raudsepp, kelle loodud mälestuskivi paigaldati Estonia teatri taha 1931. aastal, kus see püsis kuni 1959. aastani, kui see asendati praeguse monumendiga. Raudsepa taies, mille rahvasuu ristis selle ümara kuju tõttu «Juustukeraks», pääses imekombel hävitamisest ning viidi Rahumäe kalmistule ohvrite matmispaika. Kalmistu koduleht räägib paiga edasise saatuse kohta järgmist: «Rahumäe kalmistul puhkavate mõrvatute kalmudel olid tollase (1905. aasta) moe kohaselt enamasti malmristid. Need seisid kuni 1950. aastate alguseni. Ühel ööl olid nad purustatud. Selle kohta rääkis kodu-uurija H. Ustav, et purustajateks olevat olnud Kesk-Aasiast ja Põhja-Kaukaasiast mitteristiusku ehituspataljonide sõdurid. Need üksused kuulusid Balti Laevastiku alluvusse ja seetõttu peeti neid mereväelasteks, mida nad polnud. Teise versiooni järgi eemaldati 1955. aastal  kalmudelt tsementkastid, ristide purustamine aga toimus selle versiooni järgi 1969. aastal, mil purustati 37 risti, st kõik allesjäänud ristid. Ehk toimusid rüüstamised kahel korral. Nõukogude ajal korrastati muinsuskaitse kaasabil hauaplats 1975. aastaks ja purustatud ristide asemel asetati platsi äärde graniittahvlid hukkunute nimedega. Haua üldkujundaja oli arhitekt Nora Tammoja. Nimetahvlid kujundas kujur J. Raudsepp.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles