Eelmine haridusminister Tõnis Lukas tahtis uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kaotada koolikatsed, ja seadus sätestab nõude, et kool peab vastu võtma need lapsed, kes elavad kooli lähedal.
Juhtkiri: kompromissi ja tahtetuse vastasseis
9. aprill 2011, 21:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seaduse nõuete kohaselt andis Tallinna linn välja määruse, kuid seda sõnastuses, mis soosib koolikatsete tegemist, see tähendab, et on risti vastupidine seaduse mõttele. Koolid ja nende hoolekogud asusid määrust täitma, sõdimata küll otseselt seaduse mõtte vastu, kuid olles linna määrusega seatud sundseisu. Seda kõike kokku nimetataksegi hariduspoliitikaks.
Tegelikult ei peaks ükski poliitika, ka hariduspoliitika, selliselt käima. Ideaalis leitaks ühise avaliku arutelu käigus probleemile seadusandlik lahendus ning kõik täidaksid seadust selle mõttest ja eesmärgist lähtuvalt.
Aga see ei lähe nii, kui poolte vahel ei valitse kokkulepped ja teineteisemõistmine ning puudub poliitiline tahe seaduste mõtet järgida. Korraldamatusest kartlikuks muutunud Tallinna lapsevanemad panevad võsukese «igaks juhuks» kirja aga keskmiselt nelja kooli (mõni ka 19sse ja 15sse kooli), sest nad pole kindlad, et saaksid uue süsteemi tingimustes isegi kodu lähedal asuvasse keskpärasesse kooli muul moel sisse.
Seda omakorda põhjusel, et kompromisside kompromissi ellurakendamine ning poliitilise tahte puudumine ei lase omavalitsusel linna hariduselu mõistlikult korraldada. Selle tulemuseks on katsed pea kõikidesse pealinna koolide 1. klassidesse. Koolikatsetest on räägitud sama kaua, kui need on olnud. Ollakse poolt ja ollakse vastu, kuid katsed on jäänud.
Koolikatsed on mõneti paratamatud, sest nagu koolijuhid ise on kinnitanud, võtaks nad vastu igaühe, aga klassiruumil on füüsilised piirid ja riita ju õpilasi laduda ei saa. Iga laps peab saama hariduse ja head haridust tahab oma lapsele iga lapsevanem. Ent räägitud on sellestki, et tagatud peab olema võimalus panna oma laps kodulähedasse kooli ka ilma katseteta.
Ja nüüd sulgub ring, sest kompromissi kompromiss toob meid arutelu algusesse tagasi ning sunnib vaagima, miks on koolide tase nii ebaühtlane, et ühe kooli vältimiseks ollakse valmis kolmes koolis katseid läbima.
Ent tahe on poliitikate elluviimises sama oluline nagu reaalsusega arvestamine. Eesti suuruselt teine linn suudab koolielu korraldada selliselt, et vaid üks kool teeb 1. klassi sisseastumiskatsed, ent Eesti suurimas linnas valitseb segadus. See ongi tahte küsimus.