Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ekspert Viimsi põlengust: muinasjutulossi häving on aja küsimus

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kolmapäeval põles Viimsis hüljatud lasteaed, seekord suutsid tuletõrjujad põlengule panna piiri enne, kui see oleks jõudnud Eesti arhitektuuris olulise hooneosani. Kuna lasteaed on aastaid tühjana seisnud, siis on selle häving Eesti arhitektuurimuuseumi juhi Triin Ojari sõnul vaid aja küsimus.

«Eilne Viimsi lasteaia põleng tuletas taas kord meelde kunagise võimsa Kirovi kalurikolhoosi keskuse hoonete viletsat seisu ja habrast tulevikku,» ütles Eesti arhitektuurimuuseumi juht Triin Ojari, kes on ka ise kunagi Piilupesa lasteaias käinud.

Kuigi tegu linnalähedase asulaga, on endise Haabneeme tuumiku moodustanud hooned – kontorihoone, lasteaed, koolimaja – samasugused tondilossid nagu kolhoosikeskused kõige kaugemas Eesti sopis. «Lõputult kõlavad vallapoolsed vihjed «raskustele läbirääkimistel eraomanikuga» viivad sinna, kuhu mateeria kaduvus lõpuks ikka jõuab – endised arhitektuuriväärtuslikud hooned lagunevad varem või hiljem algosadeks tagasi,» sõnas Ojari. Samas on Viimsis olemas turunõudlus. «See maagiline vormel, mis võiks funktsionaalselt vajalikele, keskeltläbi 40–45-aastastele hoonetele veel pika eluea tagada,» lisas ta

Omaaegse jõuka Kirovi kalurikolhoosi Piilupesa lasteaed koosnes kahest osast: 1971. aastal arhitekt Anastasia Varuse tüüpprojekti järgi valminud madalast lameda katusega plokist, kus iga rühm oli korralikult oma hooneossa jagatud, ning arhitekt Ado Eigi loodud lasteaia juurdeehitusest (valmis 1983, sisearhitekt Niina Eigi). Uus osa oli vana hoone täielik vastand – arhitektuursete vormide ja värvide pillerkaar.

Ado Eigi projekteeritud lasteaed Haabneemes. / Eesti Arhitektuurimuuseum

Endisesse Kirovi keskusesse Haabneemes ka ravikeskuse, kaubakeskuse ja staadioni projekteerinud Eigi loomingus tähistas Ojari sõnul lasteaia juurdeehitus pööret magusama, postmodernse arhitektuuri suunas.

«Tänaseks on lasteaed seitse aastat tühjana seisnud, staadion lootusetult ümber ehitatud, vaid ravikeskus (tänane Fertilitase haigla) ja endine ühiskondlik hoone selle kõrval on alles, ehkki haigla uhke interjöör on tagasihoidlikuma ilme saanud ning jäädavalt on kadunud kahte maja ühendanud Leonhard Lapini maastikuobjekt «Punane Pompeij»,» ütles Ojari.

Haabneeme lasteaia sisekujunduse autor on Niina Eigi. / Eesti Arhitektuurimuuseum

Tema sõnul on lasteaia uut osa kõige sagedamini võrreldud muinasjutulossiga ning toodud musternäiteks jõuka kolhoosi soovist uhkustada kõige ilusama lasteaiaga kuuendikul planeedist.

«Kui teised kolhoosikeskuse hooned moodustavad rangeilmelise, modernistliku ansambli, siis lasteaia juurdeehitus oma loendamatute sakkide, kaarte, viilude, erivormiliste akende ja muude klassikalisest repertuaarist laenatud elementidega on 1980. aastatele omase postmodernse arhitektuuri elavaid näiteid, täis ilu, romantikat, vormimängu, ruumilist luksust. Kõik need klaaslagedega kunstisaalid ja erimööbel!» sõnas Ojari.

Haabneeme lasteaed 1980ndatel. / Eesti Arhitektuurimuuseum

Tema sõnul soosis nõukogude aeg teatud enklaavide, võimukeskusest eemal asetsevate iseseisvalt õilmitsevate saarte teket ning Eesti toonane maa-arhitektuur on selle suurepärane tõendus. Ojari sõnul on majad ka suurepärased ajastu tunnistajad.

«Eri perioodide näited rikastavad meie keskkonda ning parim kaitse hävimise vastu on hoonete kasutus. Mainitud põlengus sai kahjustada esialgu vaid lasteaia vanem osa. On aja küsimus, kui kõrvalolev muinasjutuloss hävingu äärele jõuab – algus on kahjuks tehtud,» tõdes kunstiajaloolane.

Tagasi üles