Kas leidub Tallinnas veel kohta, mida kultuuripealinn oma mõttetute läbipaistvate, elavaid inimkehi, kuuldavasti kunstnikke ja kirjanikke täis topitud klaaskuupidega ära pole rikkunud? Kas leidub kohta, kuhu ei satuks mõni ajakirjanik, kes su käest kohe hakkab välja pressima intervjuud või muljeid tollestsamast kuubist, mida sa kuuldavasti jälestavat, kas sülitaks sa vastu klaasi, mille taga istub mõni su sõber?
Ei, seda sa ei teeks, ainult mõtleks kurvalt, et kuidas saab olla, et su sõber, kes alles mõni päev tagasi oli kirkalt kirjeldanud oma vastumeelsust võõrkehade vastu linnaarhitektuuris ning öelnud, et Solaris ajab tal judinad üle selja, istub nüüd ise täpselt samasuguses, ainult vähendatud mõõtmetega nurisünnitises nagu ahv puuris ja silib kiiktoolis kunstliku päikese käes peesitades oma kasimata kunstnikuhabet?
Kas leidub Tallinnas kohta, kus poleks kohta mõnele just äsja jutusaatest, mölatoast või kekutamisklubist saabunud indu täis noorele tele- või raadionarrile, kes ei häbene tunnistamast ja kõigile kuulutamast, et tema kui kirjanik või kunstnik on õnnelik? Kas ta siis sellele ei mõtle, et mina ei ole? Ja Aafrikas ka kuuldavasti ju kõik korras ei ole? Kuidas saab siis olla siiralt õnnelik?
Miks küll on nii, et mul on piinlik, kui ei leidu enam kohta, kus kõik ei läigiks ja ei klantsiks, kus peldikuuks ei käi kinni ja piljardilaual pole kassikaka? Kus kulmu- ja huulerõngaga baariplika ei nopiks muusika taktis puusi hööritades laudadelt õlleklaase? Ning kus üksik naine, sinust vaid veidi noorem, ei istuks mitte lauas, kus istud sina, vaid puust äärisel ühel pool kitsast saali, ja ei telliks endale sidrunilõikudega viina?
Kolme-nelja laua ja logisevate toolidega saali ühes otsas on lava ja teises paari astmega kivitrepp, kus saab ka istuda, kui bänd peale tuleb. Kes on lugenud «Tatarlaste kõrbe», tuleb siia, jättes maha nõmeda kultuuripealinna, kus pole ühtki kohta, kus olla, ja kus varsti algavad või on juba alanud konverentsid kultuuri müügisunnist ja sellest, et sellega peab leppima, nagu pehme armastuse, pärakuvähi ja riigitu riigiga. Siia, kus pronksööl kostis klaasikirin ja linn või riik või maeiteamisasi maksis remondi kinni. Siia, kus kõik see, mida sa armastad (ja kultuuripealinn ei armasta), vaikus ja üksindus, on öö; kus kõik see, mida sa vihkad (ja kultuuripealinn armastab), vaikus ja üksindus, on samuti öö. Siia, ristteede risti (ühel pool teed pordumaja), kohta, mille kohta on kirjutatud:
«Bluus on alati. Need, kes teda tunnevad, ei taha teada, mis ta on. Need, kes teda ei tunne, mõtlevad, et see on midagi sinist – taldrikupõhi, taevas, peldikupott neoonvalguses. Neist kolmest on viimane tõele kõige lähemal. Bluus pole kunagi olnud täpselt defineeritud muusikažanr, pigem on see tunne. Bluusi kuulates ei saa mõelda millestki muust kui bluusist.»
Mina siiski mõtlen. Mõtlen, et miks küll pidi B. B. King jutustama kaht lugu, mis panid mu uskuma, et ma ei usu vale asja ning et teen õigesti, kui vihkan linna, mis on end ehtinud kultuuriks.
Üks lugu räägib sellest, kuidas väike b nägi oma ema seismas koduuksel, juuksed pärlendamas vihmast. Armas poeg, kammi mul juuksed ära, ütles ema, ma jäin väljas vihma kätte. See on bluus, ütles suur BB hiljem. Ole alati valvel, su ema võib seista uksel, juuksed märjad, ja kui seda ei märka ja juukseid ei kammi, siis sa ei tea, mis on bluus.
Ja teine lugu on sellest, kuidas oli ükskord üks vanaonu, vana ja kortsus neegritaat, kes jõi oma neegriküla neegrirõdul viskit ja kelle hiigelsuured ja sinilillad neegrimunad rippusid püksist välja vastu põrandat ja väikestele neegripoistele (kas polnud neid mitte kümme?) meeldis läikivaid mune vaadata. Aga vanamehel oli ka komme jalaga äiata koeralitale, kes sel ajal kui ta seal õhtupäikeses kuupaistet kaanis, tema eest läbi patseeris. No ja poisid sidusid siis nööri ühe otsa koera sappa, teise aga taadi munade külge, no ja kui koer jälle hoobi ootel vanamehe eest läbi jalutas... no sellist röökimist polnud küla ei ööl ega päeval enne kuulnud, ulus pulstund peni ja kisas mooramaamees. Ja seegi on bluus, teistmoodi samamoodi ja sul tuleb valvel olla, et su isa või vanaisa, kel on ja kellele võib-olla meeldivad samad asjad, mis neeger Niki-Näkile, sellest ei pääseks – muusikast, bluusist.
Ma ei tea, kas kultuuripealinnas keegi teab, et inglise kuupaiste on sama mis eesti peet? Mõni ehk teabki, aga see ei muuda midagi.
Aga seda ma tean küll, miks ma enne bändi peale tulekut, viienda õlle juures alati ühe käega juukseid silin, teisega aga kubet kõhvitsen, klaas hambus.
Kui see koht kaob, kaon ka mina.
Kuid uskuge, ma tulen tagasi. Ja mitte üksi, vaid koos oma parimate sõprade, John Lee Hookeri, Memphis Slimi, Howling Wolfi, B. B. Kingi, Andres Rootsi ja Karl Marxiga, ning teen kohatust kohast Koha.