Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Puust ja punaseks: milleks mupole käerauad?

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tallinna munitsipaalpolitsei juht Aivar Toompere. | FOTO: Jaanus Lensment

Tallinna munitsipaalpolitsei juht Aivar Toompere selgitab, mis on mupo õigusi suurendavate seadusemuudatuste taga.

Päris mitmesse seadusse tahetakse sisse viia muudatused, mis annaksid kohaliku omavalitsuse

ametnikele vahetu sunni kasutamise õigused. Sõna «käerauad» on sealt kontekstist välja tõmmatud ja see on hakanud oma elu elama. Räägitakse, et piletikontrolörid hakkavad bussijäneseid raudu panema.

Tegelikult käib jutt vahetust sunnist ja selle taustaks on kogu aeg bussijäneste teema. Kasvõi selleks, et piletita sõitjat bussist välja tõsta, teda kontrolöride autosse kutsuda ja kui ta keeldub, siis natuke kaasa aidata. Ja käeraudu võib vaja minna siis, kui see inimene muutub agressiivseks ja võib endale või teistele ohtlik olla.

Täna mupol neid õigusi ei ole. Bussist välja saadakse sellise tegelane niimoodi, et bussijuht ütleb, et tema enne edasi ei sõida, kui see piletita sõitja on välja läinud. Aga siis võib ta lihtsalt minema jalutada. Kui me helistame politseisse, siis millal ükskord see patrull kohale jõuab? Hea on, kui jänes on veel kaugelt näha, aga kui ta on kuskile majade vahele pagenud, siis pole midagi teha.

Ja politsei töökoormus on ju selline, et ilma mõjuva põhjuseta neid tülitada ei taha. Ja kui aus olla, siis viimasel ajal me polegi enam politseid kutsunud, sest lihtsalt piinlik on. Selle ühe bussijänese pärast, kellele tehakse pärast 12 või 16 eurot trahvi, kutsuda kohale patrull ja nende abi kasutada, see on liiast. Aga bussijänese minema laskmine on jälle linnakodanike ja teiste, sõidu eest maksvate inimeste suhtes ebaaus.

Mõni jurist ütleb, et jätame need käerauad ja sunni kasutamise ainult politseile, ei maksa seda ringi laiendada. Aga tegelikult on see ring juba niigi lai. Turvamehed võivad sundi kasutada, abipolitseinikud samuti. Keskkonnainspektorid, vanglaametnikud, isegi päästjad. Kui näiteks tulekahju sündmuskohal keegi muutub agressiivseks, siis võivad ka päästjad käeraudu kasutada. Aga ainult selleks ajaks, kui inimene on ohtlik. Inimest tohib raudus hoida ainult niikaua, kuni ta on ohuks. Kohe esimesel võimalusel tuleb ta nendest vabastada.

Teine asi on joodikute transportimine. Igas kuus sattub keskmiselt 400-500 inimest kainestusmajja. Nende transportimine võtab tohutult politseiressurssi, sest isegi kiirabi ei tohi joodikut kainerisse viia. Kui nüüd kohalikul omavalitsusel oleks volitus neid vedada, siis see leevendaks politsei töökoormust. Ja seal võib ka käeraudu vaja minna, sest aeg-ajalt võivad kainenemisele viidavad inimesed ootamatult väga agressiivseks muutuda.

Mupo ise kedagi kainerisse viia ei tohi. Näiteks helistab kodanik ja teatab, et Tammsaare pargis pingi peal magab inimene, nähtavasti purjus. Meie töötajad sõidavad sinna, konstateerivad fakti, et jah, ongi purjus. Püüavad üles ajada, inimene mõmiseb midagi vastu. Kutsutakse kiirabi, et äkki on midagi ohtlikku. Kiirabi tuleb kohale ja tuvastab: inimene on terve kui purikas, aga silmini täis. Siis kutsutakse kohale politsei, kes tõstab joodiku autosse ja viib kainestusmajja. Seal vaatab meedik ta veel omakorda üle ja siis pannakse ta kainenema.

See on pikk protsess, kust võiks vabalt politsei välja jätta. Ja kui on näha, et inimesel mingeid vigastusi ei ole, siis võib viia ta kainerisse, kus meedik ta nagunii üle kontrollib, et kas on mõni varjatud vigastus või mõni krooniline haigus, mis võib ka mõnikord põhjustada selliseid ilminguid, nagu inimene oleks purjus. Sel juhul vabandatakse ja meie patrull viib inimese sinna kuhu vaja. Politsei käitub ju samamoodi.

Käerauad on suureks puhutud pseudoteema. On väidetud ka seda, et politseinikud õpivad kaks aastat, enne kui saavad õiguse käeraudu kasutada. Ega nad ei õpi siis kaks aastat käeraudu peale panema. Politseikooli pikaajalise juhina ma võin öelda, et see on imeväike osa õppetööst, kus õpetatakse käeraudade praktilist kasutamist.

Meie ametnikud on käinud kaks korda sisekaitseakadeemias enesekaitsekoolitusel. Ja neile on seal õpetatud ka seda, kuidas inimesi transportida ja kuidas käeraudu peale panna või maha võtta. Meil on kutsestandardid  ja viienda kutsestandardi koolitus kestab 170 tundi. Turvameheks saab õppida 16 tunniga, turvajuhiks 80 tunniga. Abipolitseinikuks saab 40 tunniga.

Need ametnikud, kes on läbinud 170 tunnise koolituse, on saanud väga põhjaliku teoreetilise ja praktilise ettevalmistuse. Ja meil on muuseas piisavalt neid ametnikke, kes on varem töötanud politseis ja lõpetanud ka politseikooli ja politseikolledži. Nendel on kutsestandardi koolitust väga lihtne läbida. Neil on ka praktilised kogemused ja nad on vahepeal veel igasuguseid täiendkoolitusi saanud.

Kui usaldatakse erastruktuure, siis miks ei usaldata kohaliku omavalitsuse korrakaitseametnikke?

Tagasi üles