Eile Tallinna Ülikooli rektoriks valitud Tiit Landile tuleb uues ametis õnne ja jaksu soovida, sest mõlemat läheb tal kindlasti tarvis.
Juhtkiri: muutuste ootus ja uus rektor
15. veebruar 2011, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Ülikool on noor ülikool ning see seab rektorile lisaülesandeid. Ilmselt ei haavu keegi liigselt väitest, et Tallinna Ülikooli rektorikandidaatide hulgas ei olnud sedapuhku väga sädelevat ja karismaatilist juhti. Ent see ei välista, et nüüd rektoriks valitud Land ei võiks just selliseks juhiks kujuneda.
Uuel rektoril on lisaks teadustööle ette näidata ka administreeriva töö kogemus – on Land ju muu hulgas töötanud ka Stockholmi Ülikooli õppeprodekaanina. Lisaks on ta tegelenud teaduse populariseerimisega, olles vastava programmi «TeaMe» nõuandja ja riikliku üliõpilaste teaduslike tööde hindamise komisjoni liige. Kõik see annab alust lootuseks, et kuigi Tiit Land ei pruugi praegu veel laiemale avalikkusele väga tuntud olla, on Tallinna Ülikool valinud rektoriks inimese, kes suudab kõrghariduse ja teaduse teemat laiemalt tutvustada ning – ja see pole sugugi vähetähtis – tugevdada ka Tallinna Ülikooli rahvusvahelist haaret.
Eesti kõrghariduspoliitika on praeguseks pälvinud enam laitust kui kiitust ja laitus on tulnud eelkõige just kõrgharidussüsteemist endast. Suurte lootustega juurutatud Bologna 3 + 2 süsteem koos lävendipõhise vastuvõtuga ning koos sellega tasuliste õppekohtade suur kasv on teinud Eesti kõrghariduse massiülikoolide süsteemiks, millega pole rahul ei õppejõud ega ka tudengid ise.
Kannatajateks on talendid ja teadus, kes üldises massis lihtsalt lahustuvad. Isegi kui mitte arvestada kurioosseid näiteid mõningatest hiljuti kaitstud lõputöödest, tuleb ikkagi küsida – milliseid väljavaateid suudab Eesti pakkuda sellisele hulgale kõrgharituile. Ega alati ei suudagi. Paraku aga lahkuvad kõigepealt mujale just need inimesed, kes siinsest teadusetulukesest lõket võiksid teha. Kas nad ka tagasi tulevad, ei julge keegi öelda. Samuti ei anna tänapäeva tööturg enam automaatselt leiba, kui ülikooli diplom taskus – läinud aastal oli umbes viis protsenti kõrgharidusega inimestest ilma tööta.
Eesti ülikoolide ja teadustöö rahastamine vajab korrastamist, praegu käibivad põhimõtted tuleb üle vaadata. Nende protsesside käimalükkamisel on neil, kes kõrgkoolide nimel kõnelevad, öelda väga kaalukas sõna. Ning rektorid on muu hulgas ka just selleks valitud, et nende sõna otsustustasandil kuulataks.