Haaran sule ja kirjutan mõned mõtted vastuseks Nelli Kalikova avalikule kriitikale inimeste suunal, kes on olnud tõrksad süstlavahetuspunkti planeeritud kolimise suhtes, olles ise üks nende seast.
Pelgulinlane: võitleme haldussuutmatuse ja demagoogia, mitte süstlavahetuse vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On aeg mõista, mille vastu inimesed seisavad. Seistakse mitte süstlavahetuse, vaid viisi vastu, kuidas käitub linnavalitsus linnakodanikega. Seistakse tegemata töö vastu nii sisuliste valikute kui olematute selgituste osas. Seistakse haldussuutmatuse ja demagoogia vastu, mitte Nelli Kalikova vastu.
Raimond Kaljulaiu retoorika, mis loob illusiooni avalikust turvalisusest läbi hirmu, töötab. Kuid see on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt aitab temaatilise folkloori kultiveerimine, korrates mantrana lauset «alternatiiviks süstlavahetuspunktile on 200 000 parkides vedelevat süstalt, milles kõigis veretilk», mänglevalt müüa süstlavahetuspunkti vajalikkust, teiselt tapab emotsionaalsete hinnangutele rajatud olematu argumentatsioon eos lootuse mõistlikule arutelule.
Probleemiks ei ole süstlavahetus, probleemiks on eelarvamused. Eelarvamused põhinevad teadmatusel. Teadmatust aitab vähendada avatud suhtlus. Kurb on linnavalitsuse jonnakalt püsiv soov vältida mistahes sisulist kaasamist aruteludeks. Sest arutelu on poliitikule tüütu - see eeldab reaalset tööd, aeglasi ja ebapopulaarseid otsuseid ja väga võimalik, et äärmiselt ebamugavat järeldust, et praegused rutakad sammud ei olnud mitte kellegi huvides peale poliitikute endi.
Kuid niivõrd oluline teema, mis mõjutab erineval viisil kümneid tuhandeid inimesi, neist paljusid vahetult, mitte lihtsalt ei vääri sisulist nõupidamist, vaid eeldab seda.
Tahan tänada Nelli Kalikovat kannatlikkuse eest, kuid kinnitan, et probleemi olemus on mujal.
Soovin tänada Tervise Arengu Instituuti, kes on leidnud aega Pelgulinna elanikega kohtumiseks ja sisulisteks lahendustele orienteeritud aruteludeks ning tekitanud äratundmise, et narkomaania tagajärgedega ja aidsiennetusega peetava võitluse teravik on kõigele vaatamata kompetentsetes kätes.
Ja eriti tahan tänada kõiki neid inimesi, kes on võtnud vaevaks kaasa mõelda ja aru saada, et vahel on vaja vankrile kaikaid kodaratesse loopida ainuüksi selleks, et see arrogantse kutsari juhatusel kuristiku poole ei sööstaks, viies kaasa mitte ainult kogukonna turvatunde, vaid viimasegi usu Tallinna linnajuhtimisse.