Riigikogu kultuurikomisjoni sotsiaaldemokraadist esimehe Peeter Kreitzbergi hinnangul on kõigi Tallinna koolide kuulutamine lapse kodukohajärgseks kooliks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse mõttega vastuolus, et mitte öelda absurd.
Kreitzberg: see on kastiühiskonna valimine
10. jaanuar 2011, 23:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See viib automaatselt 1. klassi astujate sisseastumiskatseteni,» märkis ta.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) ütleb Kreitzbergi sõnul selgesti, et igale koolikohustuslikule inimesele põhihariduse tagamiseks kehtestab valla- või linnavalitsus elukohajärgsesse munitsipaalkooli määramise tingimused ja korra. Valla- või linnavalitsus arvestab elukohajärgse kooli määramisel oluliste asjaoludena esmajärjekorras õpilase elukoha lähedust koolile, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ja võimaluse korral vanemate soovi.
Lisaks ütleb PGS, et vanema jaoks on kooli valik vaba, kui soovitud koolis on vabu õppekohti.
«Tundub üsna selge ja lihtne olevat. Ainult väga tugevad huvid panna oma laps eliitkooli sõltumata elukohast ja samas koolide huvi saada teatud koolidesse laste «koorekiht» võib panna mõtted keerulisi radu käima,» märkis Kreitzberg.
Enamus lapsi, kes näitavad varakult häid võimeid mõnes üksikus aines, on tema sõnul lihtsalt tublid ja võimekad või etteõpetatud. Erandiks on tema hinnangul muusika, kunsti ja spordiga seotud valdkonnad.
«Loomulikult on meie segase rahvastikuregistriseaduse alusel raske tõeselt määrata inimese
tegelikku elukohta, mis võib mõnikord osutuda vaid fiktiivseks või ajutiseks kuni soovitud kooli vastuvõtmiseni, kuid see teema pole põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse objekt, vaid rahvastikuregistri seaduse objekt,» nentis Kreitzberg.
Tema sõnul on selge, et kodukohajärgse kooli põhimõte nõuab võimalust kontrollida rahvastikuregistri andmete vastavust tegelikkusele, kuid ei tohi panna kahtluse alla üht tähtsamat hariduslikku põhimõtet – võimalust panna oma laps kodukohajärgsesse kooli.
«Eestis on palju diskuteeritud selle üle, kuivõrd õigustatud on katsete tegemine esimesse klassi astujatele. Enamus pole seda õigeks pidanud ja mina pole seda kunagi toetanud. Iga laps peaks saama astuda kodukohalähedasse kooli ja kui seal kohti üle jääb, võib ka teisi lapsi võtta ja kui tahtjaid on rohkem, siis kasvõi konkursi korras,» rääkis Kreitzberg.
Tema hinnangul ei saa õigeks pidada näiteks olukorda, kus Prantsuse lütsemi või Inglise kolledži lähedal elav laps ei pääse konkursi korras kodulähedasse kooli ega võib-olla ka järgmisesse kooli, kuhu pärast ebaõnnestunud katseid soovitakse minna.
«Me peame muretsema selle eest, et kõigis tegutsevates koolides oleks võimalik saada väga head haridust, nii et kaoks põhjus eelistada sel pinnal üht kooli teisele. Mõjukamad lapsevanemad nõuavad kooli absoluutse valiku vabadust seepärast, et nende arvates on koolide tase erinev.»
Kreitzbergi sõnul võibki see nii olla, kuid mitte alati. «Kindlasti on aga motiiviks panna oma laps õppima koos võimalikult võimekate teiste lastega, sest ühe lapse parim õpetaja on teine laps,» tõdes ta.
See on aga tema hinnangul teadlikult haridusliku kihistumise ehk elitaarse koolisüsteemi
ja kastiühiskonna valimine. «Taoline lähenemine süvendab ennekõike võistluse ja ärapanemise kultuuri, milles Eesti on nagunii kaugele jõudnud. Sellest tuleb kogu meie arengu suurimaid takistusi.»
Kreitzbergi sõnul peab Eesti tegelema hariduse kvaliteedi tagamisega kõigis koolides ja mitte asendama seda koolikatsetega tugevamatesse koolidesse.