Õueloomad mõnulevad õues ja toaloomad toas – niisugune ongi tavapärane elu Tallinna lumerohkes ja külalistevaeses loomaaias.
Postimehe ringkäik: mis elu elavad jõulude ajal loomaaia asukad?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Me oleme 365 päeva aastas avatud ning kui keegi tahab 1. jaanuaril siia jalutama ning väsinud peab turgutama tulla, siis meie oleme selleks igal juhul valmis,» ütles Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal pärast Postimehe ajakirjanikule ja fotograafile krõbetas külmas kahetunnist ringkäiku tehes.
Tuleb tunnistada, et talvine jalutuskäik loomaaias nii lumevallide vahel kui troopikamaja soojuses ja niiskuses pakkus tõelist hingekosutust.
Kaal mainis, et 90 protsenti külastajatest käib loomaaiast läbi aprillist oktoobrini ning ülejäänud kümnendik talvel. Seetõttu on ka mõistetav, et krõbeda pakasega jalutavad zoopargis vaid mõned üksikud inimesed.
Värvilised putukad
Talvel mittetöötavas Illi kohvikus on märtsi lõpuni avatud kõikvõimalike putukate väljapanek, mida talvisel ajal usinalt külastatakse. Seal võib näha tirtsusid, mida on raske puuokstest või -lehtedest eraldada, hiidlutikaid ja igasuguseid muid eksootilisi satikaid, suurem osa pärit Aafrikast. Ühe klaasi taga elutsevad Jaapani kellukkilgid, mille lauluhäält ülistasid paar tuhat aastat tagasi isegi Jaapani poeedid.
«Mingi legend räägib, et kaks tuhat aastat tagasi lasi Jaapani printsess endale mägedest tuua suure hulga neid kilke, et nende laulu kuulata,» seletas Kaal.
Ühed pisikesed putukad on isegi nii tähtsad, et enne Tallinnasse toomist kleebiti igaühele neist roheline number seljale, et ükski isend kaotsi ei läheks. Mõned putukad olid siiski ilma numbrita – need olevat vahepealsel ajal Tallinna loomaaias sündinud.
Külmakartvad loomakesed ja muud elukad paiknevad kahes troopikamajas, kus soojust vähemalt 27 kraadi. Ühes neist elavad ka surikaadid, kellel on kindel tööjaotus – kui osa loomakesi jookseb ringi, siis paar neist seisab tagajalgadel ja valvab, et vaenlased ligi ei pääseks. Keegi oli Kaalu sõnul väitnud, et need elukad on täpselt Ansipi nägu.
Samas lähedal uudistas Postimehe fotograafi kiiverbasilisk, kes suudab mööda vett joosta, kasutades selleks vaid tagumisi jalgu. Oma nime on ta saanud sellest, et peas oleks tal justkui Vana-Rooma aegne kiiver. Kaal näitas ka gekosid, kes suudavad mööda libedat püstist klaasipinda ronida, hoides jalgadega kinni klaasi ebatasasustest, mida inimene palja silmaga küll ei näe. Loodus on imeline.
Elu nagu aurusaunas
Teine troopikamaja võtab külastajaid vastu niisuguse niiskusega, et prillikandjad ei näe talvel ruumi sisenedes midagi. Õnneks on seinal puhur, mille alla prillid asetades saab segavast udust kiiresti lahti.
Selles majas elavad kõrvuti kõige väiksemad pärisahvid ehk Lõuna-Ameerika troopikametsadest pärit kääbusmarmosetid ja ühed suuremad ahvid ehk šimpansid. Inimesi nähes kogunesid marmosetid karjakesi kohe uudistama, et kes nüüd on neile vaatamiseks toodud.
Kaalu sõnul pidavatki loomaaia asukad aru saama, et mitte neid ei ole vaatamiseks välja pandud, vaid hoopis neile näidatakse mingeid olevusi nagu inimesed. Kuna loomadel ei ole loomaaias vaja söögi hankimiseks aega kulutada, siis on neil igav ning iga inimene toob nende üksluisesse ellu vaheldust.
Samal ajal, kui marmosetid külastajaid imetlesid, püüdsid kõrval asuvas eluruumis olevad šimpansid ehk inimeste lähimad sugulased igal viisil kätte näidata, kus asub nende maa-ala ning sinna ei ole võõrastel asja. Päris ehmatav oli, kui nad kõva mürtsuga vastu pleksiklaasi hüppasid.
Nemad külma ei karda
Õues müttas aga palju igasuguseid erinevaid loomi – nemad külma ja lund ei pelga. Kaalu sõnul ongi paljudel liikidel talvel suvisest ajast ilusam ja kohevam karvkate, näiteks rebastel, mistõttu näevad nad valge lume taustal eriti kenad välja ning pakuvad külastajatele tõelist naudingut.
«Rebaseid on linna palju siginenud,» ütles Kaal. «Taksojuhid räägivad, et öösiti pidi neid ringi jooksma isegi rohkem kui kasse. Prügikastid on neile hea söögikoht ning keegi neid linnas laskma ka ei hakka. Merirahu elamupiirkonnast on meile helistatud, et rebasepojad viivad õues pesu nöörilt minema, mida tuleks ette võtta. Eks noored rebased taha ka mängida. Me ise oleme ka siin hädas võõraste rebastega, kes tulevad veelinde noolima. Kutsumata külalisi on aga teisigi – hõbekajakad, varesed ja kivinugised näiteks.»
Amuuri leopardi väljas näha ei olnud – ju ta puhkas kuskil. Küll jooksid aga puurides ringi amuuri tiigrid. Ruumi on neil küll vähe, aga edasi-tagasi silgates võib päevane kilometraaž päris muljetavaldavaks kujuneda, nagu Kaal mainis. Loomad on niipalju arukad, et ei lase endal liikumisvaegust tekkida.
Tiigripuuride vastas asub väike metsatukk, kuhu on plaan rajada tiigrite org, kuid see vajab jälle raha, mida praegu ei ole.
«Mõni rikas mees võiks omanimelise tiigrioru siia rajada,» pakkus Kaal hea mõtte välja.
Isane jääkaru Nord vedeles loiult oma puuri raudvõre ääres ning viskas inimestele igavleva pilgu. Kaalu sõnul läheks vaja umbes 60 miljonit krooni, et Nordile ja tema kahele kaasale nüüdisaegne suure kümbluskohaga elukoht rajada. Sellist raha ei ole esialgu kuskilt võtta. Mingi lootus on saada toetust Taani-Eesti majanduskoja ning Taani saatkonna kaudu Taani abifondidest.
Alpinaariumis keeb elu
Seitsme hektari suurune alpinaarium oli lumes kõndivaid ja lamavaid loomi täis. Ühel poolt teed rassisid Ida-Kaukaasia kaljukitsed ehk Dagestani tuurid ja teisel pool Lääne-Kaukaasia kaljukitsed ehk Kubani tuurid. Väljanägemiselt nad suurt ei erine, kuid sarved on küll erinevad. Samas lähedal nautisid lund võimsate sarvedega Siberi kaljukitsed ning eriti uhkete keerdsarvedega markuurid. Nende viimaste elukate kohta ütles Kaal, et jumal olevat need loomad loodnud selleks, et Aadam teaks, kuidas punnivinna teha.
«Ma arvan, et meie alpinaariumis on kaljukitsedel ja mägilammastel Euroopa parimad elutingimused ning meil on ilmselt ka nende loomade maailma parim kollektsioon,» kinnitas Kaal.
Mitte kaugel alpinaariumist sulistasid vees kõikvõimalikud veelinnud – väikeluiged, kosklad,pardid, haned ja teised. Nende jaoks hoitakse üks lahvandus talvel pidevalt jäävabana, et linnud saaksid seal veemõnusid nautida. Kui ilmad väga pakaseliseks lähevad, siis puistatkse vee äärde jääle veidi põhku, et veelindudel oleks mugavam magada. Muidu nad aga külma ei karda, kui kõht täis on.
Ringkäigu lõpus andis 1968. aastast loomaaias töötanud Kaal head nõu – loomi tuleks käia vaatamas erinevatel aastaaegadel ja kellaajal, siis saab parima ülevaate tegelikust elust loomade riigis.