Linnaametnikud käisid kodututel külas

Uwe Gnadenteich
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eile varahommikul tegid munitsipaalpolitseinikud koos sotsiaal- ja tervishoiuameti töötajatega üllatuskülastuse Tallinna kolme suuremasse kodutute pesapaika.

Esimene peatus oli Asula tänava garaažide juures, kus ajutise või uue «kodu» on leidnud kaheksa inimest. Peaaegu kõik neist elasid oma sõnul alles hiljuti üürikorterites lähedal asunud puumajas Pärnu maantee ja Alevi tänava nurgal. Maja on tänaseks lammutatud ja selle asemele kerkimas kaasaegne korteri- ja ärihoone.

Asula garaažide puhul on tegemist eri «sektsioonides» elavate seltskondadega, kes omavahel rahumeelselt hakkama saavad ning teineteist ei sega ega tülita. Nii öelda venekeelne sektsioon oli eilse külaskäigu valguses täis lootust ja ootust, sest «sektsiooniülem», karkudel invaliid, saab väidetavalt paari kuu pärast Luha tänavale väikese korteri. Sinna lubab mees kõik oma kaaslased ühes võtta. «Vastu tuleb pidada vaid paar kuud,» oli mees õhinat täis.

Küsimusele, millest sõpruskond elab, vastatakse õlgu kehitades: mitte millestki. «Endised naabrid toovad vahel süüa, sõbrad käivad vaatamas. Neil on meist kahju, me pole ju midagi halba teinud. No näed ise, jäime kapitalismile jalgu. Nüüd ei oska kuskile minna ega midagi teha. Mees, kes mind korterist välja tõstis, lubas uue asemele muretseda, ehk peab sõna. Olen neli kuud siin redutanud. Peab lootma, ta ju lubas,» rääkis korralikus spordidressis, kuid lootusetult katkiste hammastega mees

Ülejäänud kaaslased käivad päeval väljas «tööl». Kes otsib pudeleid, kes tuhlab prügikastides. «Ära oleme elanud. Näed, ise ma tööle minna ei saa, kuhu ma lähen nende karkudega,» ütles Olg.

Tema kargud on pärit hiljutisest ajast. Nimelt hakkasid garaažide juures asuvas väliköögis kevadsuvel peremehetsema narkomaanid. «Nemad on ju noored ja tugevad. Põletavad siin oma kraami, süstivad ja muutuvad agressiivseteks zombideks. Küsivad raha, kuigi meil pole, peksavad..».  Ükskord läks asi nii hulluks, et Olegil tuli oma «kodu» kaitseks välja astuda.

«Olen küll pikk ja enda arvates tugev mees, aga neid oli mitu. Ma ei osanud arvestada narkomaani ürgjõuga, kui ta laksu all on. Pärast seda olengi karkudel. Teised toovad süüa, mina valvan kodu,» rääkis ta. Mees loodab vormistada invaliidsuse, millega uues kohas kasvõi osa üürist tasuda.

Eesti sektsioonis oli kohal kolm inimest, kaks meest ja pensioniealine Leili. Kõik korralikult puhtalt riides ja kained. Kõik sama Alevi ja Pärnu maantee nurgale ehitatava maja eks-elanikud.

«Kurat, pagulased saavad 3000 eurot peopeale, aga meie mädaneme siin,» on noor, pikka habet harjav mees nördinud.

Leili nõustus rääkima oma loo. Sünnijärgse traumaga invaliidistunud tütar elab Valgas hooldeasutuses. Leili aga käis linnas tööl ja üüris kehvas odavas puumajas tuba. Kui maja lammutamisele läks, siis püüdis uut elamist üürida. „Kõik on tänapäeval ju nii kallis, ei hakanud jõud peale. Tööle ka enam ei saanud, tervis kehva,» rääkis Leili. Ta pöördus ka sotsiaalhoolekande poole ning talle anti lootust saada elamispind Põhja-Tallinna Tuulemaa tänava sotsiaalmajja. Mingi apsaka tõttu aga sai koha keegi teine ja naine on teist kuud garaažides. «Mul on jalad väga haiged, ma ei saa päev läbi väljas olla, et õhtul tagasi kodutute öömajja minna. Siin on vähemalt soe... Me kõik tahaksime nii  väga oma elamist, igaüks meist unistab oma kodust,» ütles Leili nukralt.

Reidil kaasas olnud Tuulema sotsiaalmaja juhataja Hannes Vetik kutsus Leili täna keskpäevaks enda juurde, et lahendada tema mure ajutise pinna eraldamisega, kuni vabaneb mõni parem võimalus. Seega üks inimene on Asula tänava garaažidest pääsenud.

Sotsiaaltöötajad vestlesid ka kõigi teiste Asula tänava kodututega ning pakkusid neile võimalust garaažielu asemel ööbida pigem kodutute öömajades. Anti ülevaade öömajadest, päevakeskustest, toitlustusvõimalustest supiköökides ja sotsiaalhoolekande osakondade asukohast, kus soovi korral esimest kiiret abi küsida. Ometi ei soovinud ükski garaažielanikest kodutute öömajja minna. Põhjuseid mitmeid - öömajades on inimesi, kes elavad oma kibestumust ja kurjust teiste peal välja, seal on riiakad-lärmakad inimesed ja ühe põhjusena ka see, et teise kodutu viletsust kõrvalt vaadata on troostitu.

«Tahame olla vabad, tahame oma kodu ja oma elu,» oli kodutute ühtne vastus.

Lisaks Asula tänavale käisid mupo ja sotsiaaltöö meeskond veel linnahalli taga asuvas telklinnakus, kus ei olnud parajasti kedagi kohal.

«Töökad inimesed, juba on otsingule läinud,» ütles mupo kesklinna tugipunkti peainspektor Pavel Boitsov. «Kui me saame kasvõi ühe inimese mured lahendada, siis on missioon õnnestunud,» ütles Boitsov ringsõidu alguses. Nii ka läks, kuid tema sõnul tuleb kodutuid järjest juurde. «Iga uue reidi käigus kohtun kahe-kolme uue inimesega,» nentis Boitsov.

Kurvaks teeb tema sõnul see, et kodutute prügistatud kohad asuvad praktiliselt kesklinnas, miljonivaatega sadama piirkonnas, kus liigub palju turiste ning sadama teenust kasutavaid inimesi. Paraku pole keegi mupole teada andnud seal lokkavast räpasusest ja kodutute elamisest.

Mupo jätkab kodutute elamispaikade otsinguid ning sotsiaal- ja tervishoiuameti sotsiaaltöötajad on valmis samalaadsetel kontrollkäikudel ka edaspidi osalema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles