Vaadake, haridust Tallinnas ei juhi mina, haridust Tallinnas juhite Teie kogu oma Postimehe toimetusega, kirjutab Pelgulinna Gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur, kelle koolis vähenes gümnaasiumisse astujate arv eelmise aastaga võrreldes 23 õpilase võrra.
Piiburi sõnul on tung gümnaasiumi kooliastmesse otseselt seotud koolide edetabeliga, mis meedias avaldatakse. «Edetabeli eesotsas püsimiseks on vaja omada ennekõike head asukohta ja seejärel saab juba teostada võimendavaid tegevusi, nagu valida õpilasi ja neid edutu õppimise järel enne lõpueksameid nimekirjast kustutada,» selgitab koolipapa. «Õpetajate reaalne panus saab mõjuda alles siis kui materjal on valitud võimekam. Kui aastate pikku kujundada hea koht koolide edetabelis, siis see koht hakkab ennast ise hoidma ja reaalne õpetajate panus ei ole enam oluline.»
«Pelgulinna Gümnaasiumis on alati jätkanud oma kooli 9. klasside õpilased ja suurenemine või vähenemine on alati toimunud põhikooli lõpetajate hulgast. Ülelinnalisi «paremate koolide otsijaid» ei ole siin kunagi olnud.»
«Mina õpetajana ei lähe kunagi seda teed, et hakkaks õpilasi valima või veel hullem, neid enne lõppu nimekirjast kustutama. Kui keegi ei suuda eksamit ära teha, siis mingisuguse hoomamatu «kooli maine» pärast ei ole põhjendatud inimestelt võimaluste ära võtmine ja nende nimekirjast kustutamine.»
«Nüüd ilma emotsioonide ja sarkasmita. Põhikooli õpilaste numbreid vaadates on meil järgmisel aastal sama suur gümnaasiumi täituvus kui sel aastal. Kahe aasta pärast on umbes 80 õpilast, kolme aasta pärast 50 ja viie aasta pärast 120 õpilast 10. klassis.»
«Loomulikult tundub minu teemaarendus koolide edetabeli osas üks ebaõnnestunud koolijuhi ving ja hala, seega pole mul põhjust seda teemat eriti pikalt põhjendada. Reaalselt tuleb mul arvestada nende inimestega, kes elavad Pelgulinnas ja kui neid on ühel aastal rohkem ja teisel vähem ja kui nad mingil aastal teevad paremini eksameid ja teisel veidi kehvemini, siis mul on selle kõige üle hea meel, aga minu panust ja tööd selles küsimuses ei ole.»
«Konkreetse indiviidi õppimine ja arenemine ei ole tabeliga mõõdetav, sest puudub võimalus mõõta sama õpilast juhul kui ta ei oleks õppinud ja arenenud. Samuti on tore vaadata kõrvalt teisi koolijuhte, kes tunnevad rõõmu oma juhitava kooli edukast kohast edetabelist. Pedagoogikat õppinud inimesed saavad aru, et tegu siiski ainult turundusega, millel pole reaalset eesmärki, sest koolid on kohustuslikud organisatsioonid, mida peetakse üleval maksumaksja raha eest ühesuguse õppekava alusel.»