Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Telliskivi Selts Kalarannast: otsustajad ei ole suutnud isegi olemasolevat liivaranda joonisele kanda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kalaranna liivarand | FOTO: MTÜ Telliskivi Selts

Pro Kapital ja linn on korduvalt väitnud, et Telliskivi Seltsi tegelik eesmärk on planeeringuga venitada, aga otsustajad pole kolme aasta jooksul suutnud joonisel tähistada isegi olemasolevat liivaranda, kirjutavad Telliskivi Seltsi liikmed avalikus pöördumises.

«Kalaranna (Kalasadama) detailplaneeringu vaidlus võib esmapilgul tunduda kui klassikaline arendaja-elaniku NIMBY-tüüpi vaidlus. Tegelikult pole see kunagi nii olnud. Telliskivi Selts on alati olnud arengu poolt, tehes sealhulgas ise tööd hea avaliku ruumi nimel. Linnavõimult ja arendajalt on oodatud esiteks ausust ning teiseks muidugi hea elukeskkonna lahendusi ja selgeid planeeringuid. Miks me kuuleme kõlavaid lubadusi ja näeme lootustandvaid ilupilte, kuid me ei näe lubatule vastavat detailplaneeringu seletuskirja ega jooniseid? See vastuolu ongi peamiseks vaidluse objektiks, ühtviisi 2012. ja 2015. aastal.

Liivarand ei kao?

Parima näite tõi 27.08.2015 Jukuraadio saates  Allan Remmelkoor: «Liivaranna kadumise üle siin ei ole mõtet hirmu tunda. Liivarand jääb, on, ja püsib, jumal hoidku kui palju seda peab järjest kordama, liivarand ei kao». Neid lauseid ei saa mitmeti mõista, rahvas on selle sõnumi eest tänulik. Kui aga teised saates osalejad paluvad selle mõtte kirjutada detailplaneeringusse ja kujutada praegune hästi toimiv  liivarand joonisel, siis Remmelkoor ütleb, et seda pole tarvis.

Igaüks ju teab, et pärast kehtestamisotsust maksab ainult planeeringu joonis ja seletuskiri. Planeering võib kümneteks aastateks kehtima jääda, see on ruumilise tuleviku peamine alus. Maatükk võib ka omanikku vahetada, ettevõte võib juhti vahetada. Remmelkoore raadiolubadused ei loe siis enam midagi. Seepärast peab selline lubadus väga selgelt dokumentides väljenduma. Kui Remmelkoor ei taha liivaranda joonistele märkida ega neid sõnu seletuskirja kirjutada, siis tal ei ole võimalik oma sõna pidada.

Tõsisemaks minnes tuleb öelda, et liivaranna hoidmine nõuab ka hoolikat tööd. Juhul kui liivaranna ümbruses muudetakse rannajoont, võivad muutuda merehoovused. Meri võib kuskilt liiva ära viia või juurde tuua. Kalarand on olnud viimased 20 aastat stabiilne, kuid igasugune ehitustegevus meres võib seda muuta. Sellega seotud tingimused tuleb samuti läbi töötada. Teades, kui punktuaalselt nokivad Tallinna ametnikud detailplaneeringute seletuskirjades, pole olnud mõistetav, miks on rannajoone kohta antud lubadused üldse käsitlemata.

Venitav selts?

Pro Kapital ja linn on korduvalt väitnud, et Telliskivi Seltsi tegelik eesmärk olevat hoopiski planeeringuga venitada. Aga kui otsustajad pole kolme aasta jooksul suutnud joonisel tähistada isegi olemasolevat liivaranda, mis lubatakse säilitada, siis kuidas saame meie planeeringut venitada?

Seltsi suutlikkust kompromisse teha ja lahendusi leida illustreerib näiteks planeeritava ala kõrval valmiv Kalaranna tänav.  Veel 2012. aastal oli selle tänava võrdlemisi jalakäijavaenulik lahendus suureks vaidlusobjektiks. 2013. aasta omaalgatuslikus projekteerimiskoostöös Sweco Projektiga suutsime tänavaprojekti aidata muuta piisavalt inimlikuks. Sellega on kompromiss leitud ning ühtlasi sai maha võetud 2012. aastal esitatud 2052 inimese ühispöördumise kolmas punkt kultuurikilomeetri kaitseks. Küllap oleme nende ühiskondlikus töös sündinud lahendustega muu hulgas vääristanud Pro Kapitali tulevaste korterite elanike elukeskkonda. Lisaks kiitis Remmelkoor raadios Kalaranna tänavat väga. Kui ta tänavat kiidab, miks ta siis mereäärsetes küsimustes meid «tõemoonutamises» süüdistab? Eesmärk on ju samamoodi hästi toimiva avaliku ruumi loomine.

Praegune detailplaneering veel ei loo head avalikku ruumi, sest isegi kui lubatud liivarand jääb, siis ei saa selle planeeringu järgi ranna kõrvale ehitada väljalubatud 25 meetri laiust promenaadi. Liivarand ja promenaad ei saa olla samas kohas, vaid kõrvuti. Keegi pole tänaseni vastanud, miks on planeeringus vaja pool promenaadist sättida üleujutusalale, sealhulgas säilivale liivarannale? Ja miks on vaja teine pool promenaadist planeerida elamumaaks, mis läheb hiljem korteriomanike kaasomandisse? Sellest promenaadist ei jää ju mitte midagi järele. Lauge rand nõuab kokku suuremat rannariba laiust.

Arvutamisoskuse puudumine?

Abilinnapea Taavi Aas väidab 27.08.2015 intervjuus Vikerraadiole, et Telliskivi Selts kogu aeg muudab oma arvamust ning olevat vahepeal nõustunud 20 m laiuse avaliku alaga rannajoonest lugedes. See väide pole õige. 2012. ja 2015. aasta avalikus pöördumises sisalduv arv (50 m rannajoonest) tuleneb kehtivatest dokumentidest ega sisalda mingeid uusi soove. Selle arvu vähendamine oleks kingitus omanikule. Selline valik nõuab põhjendusi ka Harju maavanema kevadise otsuse järgi. Arusaadavaid põhjendusi ei ole seni esitatud. Rannajoone ja elamute krundipiiri vahemik põhjapoolsel rannalõigul on meie soovil igas kompromissvariandis olnud alati 40 ja 50 meetri vahel (avalikult on seda väljendatud näiteks 16.07.2014 Postimehe veebiversioonis).  Detailplaneeringus (nii 2012 kui ka 2015) on elamukrundi piir olnud 15–20 m ja hoonestusala 25 m kaugusel rannajoonest. Arvud 20 ja 25 on kompromissiprotokollides tõepoolest esinenud, aga alati tähenduses: «20 või 25 meetri võrra nihutamine merest kaugemale võrreldes detailplaneeringus kujutatuga».

Kompromissikõnelustel on kõlanud näiteks erinevate piiride võimalikud liigutused 15 + 25 = 40, 20 + 20 = 40 või 20 + 25 = 45 vms. Eesmärk on alati olnud avaliku rannaala laiendamine. Jääb kaks varianti, kas Taavi Aas ei oska arvutada või ta valetab labaselt. Seltsi seisukoht on olnud igatahes püsiv. Kalaranna põhjapoolse lauge avaliku ala hea laius oleks 50 m rannajoonest. Oleme endiselt seda meelt, et kompromissina saaksime aktsepteerida arvu 40 m, kui kõik ülejäänu oleks korrektne ja selge. Kui arhitektuurivõistlus oleks läbi viidud ja täpsemad lahendused olemas, saaks mõnes lõigus lubada veelgi väiksemaid numbreid, kuid liivaranna juures peab olema ruumi. Praegu avalikustab linn uuesti 2012. aasta versiooniga samaväärset planeeringut, seega saab avalik pöördumine olla samuti sarnane.

2008. aastal mahalaidetud lahendus tuleb tagasi?

Detailplaneeringu esimesel leheküljel olev joonis.

Üks oluline nüanss on kogu lool veel. Küsisime Linnavalitsusest detailplaneeringu väljalubatud illustratsioone. Saadeti pdf-fail, mille esimesel lehel oli 27.08.2015 Postimehes ilmunud ilupilt, mis oli tõesti üsnagi seltsi seniste pöördumiste järgi tehtud. See mõjub justkui rahustavalt, aga võib olla petlik. Faili teisel lehel oli aga uutes värvides 2008. aastal vaieldud ja nüüd peaaegu unustatud lahendus, koos vanade hoonemahtude ja merre täidetud sadamalaadse promenaadiga.

Detailplaneeringus olev teine joonis.

Pärast kehtestamist on need pildid samaväärsed, detailplaneering võimaldab mõlemaid. Valiku teeb siis juba arendaja, linnal on peaaegu võimatu tagantjärele vaielda. Ka lubatud arhitektuurivõistlus ei muuda midagi, sest selle korraldab arendaja vastavalt enda tingimustele, mida me veel ei tea. Võistlevad arhitektid muutuksid sellise skeemiga rahva ees justkui süüdlasteks. Arhitekt ei saa projekteerida kuigi head lahendust, kui pool promenaadi peab asuma elamukrundil ja teine pool üleujutusalal, nagu käsib detailplaneering. Ühesõnaga, kui tahame näha seniste lubaduste täitmist, siis on Kalasadama detailplaneeringu muutmine vältimatu. Vähemalt tuleb dokumentides tähistada liivarand, mis on olemas, mis on väärtus ja mis ei saa kaduda.

Meile teeb muret, et avatud diskussioon näib arendajaid häirivat, sest nüüdseks on mõni arvamust avaldanud seltsi liige saanud juba advokaadilt nõudekirja, kus tahetakse seniste väidete eest avalikku vabandamist Pro Kapitali ees ning 500 euro õigusabikulude tasumist. Esialgu keegi veel neid nõudeid tõsiselt ei karda, kuid arendajad ei peaks ka seltsi kartma. Seltsi õhinapõhine töö saab seisneda üksnes selles, et elanike soovid otsuajateni viia. Mõistagi saab linn otsuseid teha ka elanike soovide vastaselt, kuid me soovime, et selline otsus tehtaks ilma vastuoludeta, valeväideteta ja ausalt.

MTÜ Telliskivi Selts juhatuse liikmed Grete Arro, Juho Kalberg, Kristel Klammer, Maarja Läänesaar, Toomas Paaver, Katrin Stöör.»

Tagasi üles