Tagasi mobiilivaatesse
Teeme koos parema Tallinna
Saada vihjeSaada pilt
Värskendamiseks tõmba
:
Avaldatud:

Ahto Lobjakas: võlg on võõra oma

A +A -Print

Eraisikult võetud laen on poliitiku jaoks vale samm. Läänes oleks surve Edgar Savisaare tasemel poliitikule automaatne, aga Eestis seda pole, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Tuttav tunne tuleb Tallinna linnapea laenusaagast lugedes. («Laenuskandaalist» oleks vara öelda ja ilmselt seda aega ei tulegi – mis ongi iseenesest osa probleemiasetusest.)

Umbes kahekümne aasta eest sattus avalikkuse huviorbiiti üks parempoolne tipp-poliitik, kes vanu laene kustutas uute võtmisega. Peatselt huvi hajus ja poliitik taandus avalikust elust (vist küll enam loomulikel põhjustel kui laenuloo mõjul).

Igal juhul jäi verinoorel demokraatial õppetund saamata ning seda tuleb nüüd korrata. Kahekümne aastaga on Eestis muutunud palju, mitte aga võimu suhtumine endasse ega rahasse. Kõik on kapitalistlik, võiks öelda, aga õpikus näpuga järge ajavalt. Mitte enda oma, nagu üks kauaoodatud ühiskonnakorraldus olla võiks.

Klassikalises demokraatias on asi lihtne. Võimu võib rahaks konverteerida vaid palganumbri kaudu. Veidi laiendatult – kuna demokraatia eeldab regulaarset võimuvahetust ja kõik poliitikud ei ole korraga võimul – poliitiku isiklikud rahaasjad ei tohi käia teisiti kui reakodanikul.

Seda pärast poliitikast lahkumistki, nagu meenutas sel nädalal Euroopa Komisjon, keelates eksvolinik Charley McCreevyle hästitasustatud pangatöö (see on teema, mida Siim Kallas eeldatavalt huviga jälgib).

Valitsuspoliitikas on klassikaliseks näiteks (kellele hoiatavaks, kellele julgustavaks) Briti endine tipp-poliitik Peter Mandelson, ekspeaminister Tony Blairi lähimaid kaasvõitlejaid.

Suurest poliitikast enam kui korra lahkuma sunnitud Mandelson pidi 1998. aastal valitsusest taanduma, kui tuli välja, et ta oli võtnud laenu nooremast ministrist sõbralt, kel endal oli ambitsioone valitsusredelil tõusta. Oma sõnul «kitsastes oludes» elanud Mandelson sai Geoffrey Robertsonilt 373 000 naela maja ostmiseks Notting Hilli linnaosas Londonis (kus meeleldi elavad hingelt noored).

Küsimus polnud laenu võtmises kui sellises. Selles, et Mandelson võttis pangast juurde 150 000 naela, polnud midagi kahtlast. Koer oli maetud tõika, et Mandelson kasutas isiklikke sidemeid viisil, mis on kvalifitseeritav ametikoha kuritarvitamisena.

Kaheksa kuud hiljem naasis Mandelson valitsusse, väites britilikus nüansside mängus kergendava asjaoluna, et polnud laenu ise küsinud, vaid seda olla talle pakutud. Hiljem ilmnes, et Mandelson oli laenu siiski ise nuianud – asjaolu, mis oleks ta võimu juurde naasmise tõenäoliselt välistanud. Aga see on juba ajalugu.

Mida lugu illustreerib, on viis, kuidas kaasaegses õhtumaises poliitilises traditsioonis ristuvad kaks reeglina mitte eriti konfliktset põhimõtet: süütuse presumptsioon ja oma tegude eest vastu(tu)se (k)andmise kohustus.

Poliitik peab olema «püham paavstist», meie kontekstis n-ö eraisikust paavstist ehk kantiaansest mina-abstraktsioonist, mis teistelt nõutavast teeb maksiimi omaenese elu elamiseks.

Laenu võttev poliitik peab automaatselt arvestama, et võlg on võõra oma selle väljendi väga laias tõlgenduses. Kõik ei pea olema mitte üksnes seaduspärane, vaid ka näima sellisena, väljaspool igasugust kahtlust. Teisisõnu, eksida tohib vaid avaliku huvi (mõistetav siinkohal ka uudishimuna) suunas.

Eraisikult võetud laen on automaatselt samm vales suunas. Sellist tehingut vältimatult varjutav saladusloor on poliitiku vaenlane, konkurentide ja kriitikute loomulik sihtmärk demokraatlikus ühiskonnas.

Eestis lisandub abstraktsemale problemaatikale tundlikkus välismõjude suhtes, mida saladuslik laenuandja esindada võib. (Rääkimata halvast eeskujust nendele kaaskodanikele, kes võlgu uute laenudega katavad.)

Kogu lugu asetab teravasse reljeefi ka Eesti poliitilise süsteemi eripärad, et mitte öelda puudujäägid. Hulk olulisi tasakaalujõude kas ei toimi või teevad seda puudulikult.

Kõigepealt puudub tagasiastumise kultuur. Pole selget tunnetust, mis on poliitikule lubatud ja mis mitte. (Veidi selgemaks võib siiski olla saanud see, mis on lubatav Tallinna linnapeale.)

Suurim probleem on avaliku huvi (st selle, mis on avalikkuse huvides) puudulikud kanaliseerimisvõimalused võimu survestamiseks. Läänes oleks surve Edgar Savisaare positsioonis poliitikule automaatne ja tugev. Eestis ei toimi (ühiste väärtuste eest seisjana defineeritud) poliitiline opositsioon rahuldavalt ühelgi tasandil, kuid kohalikes omavalitsustes tundub kogu põhimõte täiesti võõras olevat.

Tallinna linnavalitsus jätkab tööd, nagu poleks midagi juhtunud. Opositsioon kas ei suuda või ei taha proovidagi olukorda linnapea jaoks talumatuks muuta. Põhjusi võib olla palju, üks süütumaid neist on kalkulatsioon, et Savisaarel on laiemas plaanis täita muulaste piksevarda roll Eesti Vabariigis.

Asjatu on midagi oodata Keskerakonna ridadelt. Erakonnast on saanud Savisaare ripats, kus tema võim läheneb absoluutsele viisil ja vältel, mis meenutab Kesk-Aasiat. Keskerakonna eilse nädalalehe jaoks ei olnud loos midagi uudisväärset.

Siin jõuame meediani. Läänes loeb meedia end avaliku huvi sõltumatuks esindajaks ning näeb ebamugavate ja ebameeldivate küsimuste esitamises oma funktsiooni ja aukohust. Eestis võidakse rääkida meedia kontrollimatusest – seda teevad peamiselt poliitikud –, kuid kirjeldatud läänelikku funktsiooni ta ei täida.

Mitte et ajakirjanikud tingimata seda teha ei tahaks, aga paradoksaalselt tundub Eesti ülepolitiseeritud elukeskkonnas meediat pärssivat hirm näida kallutatuna. Ajakirjanduse jaoks puudub vaba ruum ja see on juba ühiskonna probleem. Hingamisruumi ei saa endale luua ajakirjandus ise, see peab orgaaniliselt tekkima käsikäes ühiskonna küpsemisega.

Praegu ei kujunda meedia Eestis avalikkuse suhtumist poliitikasse ega poliitikutesse. Selle eest hoolitsevad meil sügavamad, instinktiivsemad mehhanismid, millest tümpsub läbi klannirütme.

Ajakirjandus huvitab poliitikuid niivõrd, kuivõrd see mõjutab nende renomeesid, mis on paremal juhul meedia sekundaarne funktsioon (siit ka Reformierakonna juhtivpoliitikute pingne huvi auhaavamise teema vastu ajakirjandusvabaduse reguleerimise sildi all – tegemist on esmajärjekorras isikliku projektiga).

Kui sel lool on mingi moraal, siis võiks selleks olla praegust tegelikkust arvestav «Mis on lubatud linnapeale, ei ole lubatud peaministrile».

Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Üritused Tallinnas
24. aprill
N
Lugejamäng
Viimased uudised
Üritused Tallinnas
Tallinna kinodes
24. aprill
N
Söögikohad
Uusi sündmusi
Loe ja vaata
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
48h populaarsemad teemad
Top lood
Top kommentaarid
Uudised
Liiklus
Vaba aeg
Trenn
Söögikoht
Shopping
Galeriid
POSTIMEES.ee