Meremuuseum tegi suvel üleskutse, et inimesed saadaksid või tooksid muuseumile pilte, dokumente või muud huvitavat, mis puudutab Lennusadamat ning praegu renoveeritavaid vesilennukite angaare. Kahjuks jäi saak üpris nigelaks.
Huvi Meremuuseumi ekspositsiooni täiendamise vastu jäi kasinaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Praeguseks on kampaania läbi ja ega hirmus palju asju meile ei tulnud,» tõdes meremuuseumi direktor Urmas Dresen. «Aga natuke ühte-teist ikka saime, põhiliselt fotosid ja infot selle kohta, kust võiks veel midagi leida.»
Dreseni sõnul eeldaski meremuuseum, et tõenäoliselt eriti palju huvitavat materjali ei laeku, aga küsida ju ikka võis. Muuseumil on piisavalt suur kogu ning seda probleemi kindlasti ei teki, et vesilennukite angaaridesse pole midagi välja panna.
Meremuuseumi turundusjuht Katrin Sepalaan mainis, et kampaaniaga jäädi natuke hiljaks ning ajastatus ei olnud kõige parem. Paljud inimesed, kes olid Nõukogude ajal Lennusadama ja vesilennukite angaaridega seotud, on kas Eestist lahkunud või surnud. Samasugune kampaania oleks tegelikult tulnud teha juba kümme aastat tagasi, siis oleks ka saak kindlasti suurem olnud.
Sepalaane sõnul oli viga ilmselt ka see, et kampaania tehti keset suve, kui inimesed oli puhkusel ning ei pööranud meremuuseumi üleskutsele erilist tähelepanu.
Dresen ütles, et praegu käivad läbirääkimised firmadega, kes oleksid nõus ja võimelised allveelaeva Lembit Lennusadama kai äärest vesilennukite angaaridesse vedama. Lõplikku valikut ei ole veel tehtud ning maksumuski lahtine. Otsust mõjutab teatud määral kindlasti ka raha hulk, mida meremuuseum on võimeline selle töö eest välja käima. Igal juhul tahetakse Lembit veel sel aastal angaaridesse paigutada.