Ühes Tallinna hotellis toateenijana viis aastat töötanud 26-aastane Mari jagab hotelliveeb.ee blogi vahendusel oma töökogemusi: pika päeva jooksul pole aega isegi lõunapausiks, kokku korjata tuleb nii põrandale visatud kasutatud kondoome kui toidujäätmeid.
Tööle asudes oli Mari entusiasmi täis noor naine, kel lootus leida töö, kus ka edasi areneda. Selliste lubadustega ta tööle ka võeti, kuid aastate jooksul on plusside asemel kogunenud hoopis kuhjaga miinuseid.
Kõige väsitavamaks peab Mari meeletult rasket tööd: 8-9 tundi tööd jalgadel ning tihti pole võimalust isegi lõunapausiks, väikesest jalasirutamisest rääkimata. Tube, mida üks inimene peab jõudma ära koristada, on palju, ja töömaht kasvab tihti just nädalavahetuseti, kui tihti keegi töökaaslastest töölt eemale jääb. «Ühel suvel oli probleemiks ka see, et konditsioneerid ei töötanud ning tubade koristamine oli seetõttu nagu saunas,» imestab Mari, et ta kokku ei kukkunud.
Tubade koristuse kontroll on karm ning iga väikseim nurgatagune vaadatakse kriitiliselt üle. Mari mõistab, et puhas tuba on oluline, kuid on aastatega õppinud igat kriitikat mitte naha vahele laskma. «Kui aega ja inimesi vähe, siis ikka juhtub, et kusagil jääb mõni nurk kahe silma vahele, kuid ega sel vahet pole, kui hästi sa koristad,» ütleb ta, «kes norida tahab, norib iga pisiasja kallal.»
«Minu tubadesse sattunud külalistest on just venelased-asiaadid pigem räpakad,» räägib naine oma kogemustele toetudes. Alles hiljuti olid Maril ühes toas kliendid, kelle lahkudes põhimõtteliselt kõik pinnad ujusid ja olid igasuguseid toidujäänuseid täis. Laua all oli sein pooleldi punast veini täis pritsitud ja lastud väikestel lastel aknalauale sodida. Prügikasti olemasolu ka väga ei tunnistatud. Vene rahvusest kliendid on Mari hinnangul kõige agaramad igasuguste asjade üle kurtma/kaebama. Sakslased on väga korralikud, toas asjad alati omal kohal ja kui ära lähevad, siis enamasti üks või kaks eurot jootraha jäetud. Ka jaapanlased jätavad üldjuhul jootraha. Soome kliendid on suures osas sellised, kes näiteks päevakoristusi ei taha.
Loomulikult on töös ka plusse. Plussiks saab pidada seda, et saab suhelda inimestega ja ka keeleoskust parandada. Marile näiteks meeldib, kui vahel mõni klient jutukam on ja niisama lobisema tuleb, see toob naeratuse näole. «Vahetevahel juhtub ka seda, et tööpäeva lõpuks on tasku näiteks kümne euro võrra raskem.»
Kõige suurem pluss, mille tõttu ka Mari nii pikalt rasket tööd siiski teinud, on toredad külastajad, kes vahest isegi kommikarbi või küpsised tuppa jätavad. Naeratuse toob natuke näole ka see, kui väike kiituskiri lauale jäetakse. «Mõni klient isegi võtab omal toas voodipesu ise maha, ja see teeb meie tööd natuke lihtsamaks. On palju püsikliente, kes isegi nimepidi tervitavad ja küsivad, kuidas läheb. Isegi koridori peal öeldud kiitus mõjub positiivselt ja teeb tuju terveks päevaks heaks, » räägib ta. «On näiteks üks püsiklient, kes alati, kui meil ööbib, annab tema tuba koristanud toateenijale stritsli, isegi sellisel juhul, kui ta mõnikord koristamist ei soovi,» naerab Mari. Ning mõni jätab päevakoristuse eest padja peale euro või paar, heal juhul isegi viieeurose.
Suhtumist on igasugust. «Osa inimesi on kahjuks tõesti sellise suhtumisega, et see toateenija on kõige-kõige madalam inimene ja ta pole miskit väärt. Et jumala eest saaks selle toa võimalikult palju ära lagastada. Klient ju kuningas ning tema toa eest maksnud. Näiteks juhtub tihti ka seda, et oma kasutatud kondoome ei viitsita prügikasti visata, lebavad need kuskil voodi kõrval või padja all. Nii mõnigi nagu meelega läbustaks toas,» räägib Mari oma tööst, mille ta nüüd siiski seljataha kavatseb jätta.