Postimees avaldab kaks katkendit endise korrakaitsja, praeguse Tallinna abilinnapea Kalle Klandorfi uuest raamatust «Palgasõdur. Kassi-hiire mäng». Kuigi formaalselt on tegemist romaanitriloogia teise osaga, pakub raamat põnevust ka neile, kes pole «Palgasõduri» esimest osa lugenud.
Palgasõdur. Kassi-hiire mäng
1
Pooled Tallinna tänavavalgustuse laternatest ei põle. Kõmbin Kristjuhani juurest otse Päti parki. See on selline inimtühi kesklinna park Kalevi spordihalli taga. Jalutan mööda pimedaid agulitänavaid ja mõtlen, mida nüüd ette võtta. Kusagil Õpetajate tänava nurga juures märkan, et mind jälitab mingi tume 3. seeria BMW. Vähe sellest, kitsal tänaval tuleb mulle vastu kolm meest ja selja taga on veel kaks. Põgeneda ka kuhugi ei ole. Mõistlik oleks vist kohe alla anda. Spordisaalis saaks viiest mehest jagu küll, aga tänaval... Keegi nendest võib mu lihtsalt maha lasta ja ongi kõik. Jään seisma.
Kõrvaltänavast keerab veel ka kaubik välja. Panen Marlboro ette. Oh, saaks veel lonksu konjakit kah, siis võiks ju nende meestega mõnusalt aega veeta. Suitsetan vaikselt ja nõjatun maja seina vastu. Juba ilmubki ühel mehel hõlma alt laskevalmis kärbik. «Kuule, vennike, kui sa rumalusi ei tee, siis ehk näed ka homset päeva,» kõlab veidi räme hääl. «Kas sa räägid minuga või?» küsin imestunult.
Mees kärbikuga liigub mulle lähemale. Tema asub nüüd minust vasakul. Paremal on kaks meest, ühel on käes nuga ja teisel välgub käes kasteet. «Olgu, mida härrad soovivad?» Hetkel pole mul aja võitmisele muid alternatiive. «Seda kaubikut näed seal? Lähed vaikselt kaubiku juurde, teed ukse lahti ja istud sisse.» Noh, kurat, nii lihtsalt see asi nüüd ka ei käi. Kellelegi peaks ikka vastu lõugu andma. Annaks kärbikuga mehele. Mida ta sitt siin kamandab. Viskan suitsu maha ja teen parema jalaga kiire löögi kärbikuga mehe suunas. Jalg tabab täpselt mehikese peanuppu. Ta kukub. Aga järgmine kukkuja olen mina. Kasteet tabab mu nina. Midagi justkui ragiseks. Enne teadvuse kaotust jõuan mõelda veel midagi ninaluust, aga siis on kõik pime.
Tasapisi tuleb mõistus tagasi. Katsun nina, see on päris valus ja verine. Noh olgu, ninaluu läks, aga see on suht väike trauma. Kõik käsitsivõitluse või poksiga tegelenud teavad, et see on pisiasi. Olen pikali kaubiku põrandal ja esialgu ei seleta silm midagi. Auto rapub läbi tänavaaukude. Kolm meest istuvad vaikides pinkidel ja mina vedelen räpasel põrandal nende jalgade juures. «Noh, kas ärkad ellu või?» kuulen kellegi häält. Ma ei hakka vastama mingitele küsimustele. Esiteks on mul paha olla ja teiseks ei näe ma selles midagi head ega halba, kui ma nendega vestlusse astuks. Auto sõidab linnast välja, millises suunas, seda on raske öelda. Umbes pooletunnise sõidu järel hakkab auto eriti rappuma. Lõpuks mootor seiskub. «Lõppjaam,» teatab veidi kärisev hääl.
Mind lükatakse autost välja. Kui silm ümbrusega harjub, saan aru, et oleme peatunud väikese liivakarjääri kaldal. Kümme sammu eemal, umbes viie meetri sügavusel läigib tume vesi. Selge, olen siis pättidega kusagil Männiku karjääris ja ilmselt on neil soov mind uputada. Enne autost väljumist pannakse mu käed selja taha raudu. «Noh, loe issameiet. Varsti tulevad siia mehed, kes su saatuse otsustavad. Ära võta isiklikult, meie täidame ainult käsku. Ma ei võta ka seda isiklikult, et tahtsid seal tänaval mul poolt pead otsast ära lüüa.» Saan aru, et räägin jälle bandiitide salga ülemaga. Tõepoolest, selle mehe nägu on üles paistetanud ja silmad pandakaru sarnased. Eemalt mööda teerada lähenevad autotuled. Varsti pöörab meie juurde suur S-klassi Mercedes. Autost astub välja veel kolm meest.
Need mehed pole eestlased, need on mingid tšurkad, vist aserid. «Nu što dorogoi,» alustab minuga juttu kõige vanem nendest, umbes 45aastane lühikest kasvu ja kiilanev mees. «Tõ hotšeš ot nas biznes otnimat? See ei tule sinul mitte välja.» Mees jääb mulle küsivalt otsa vaatama. «Ehk seletate mulle ka, mis äri ma teilt üle olen löönud?» vaatan aserite pealikule otsa. «Kas sa käisid täna tolliametis? Räägi, mis jutt sul seal oli. Kas sa siga rääkisid 15 000 püstolist. Kas sa tahad need ise kellelegi maha müüa?» Vanamees on ennast juba üles kütnud. Vaevalt, et ta minu vastust kuulda tahab. Õige vastus oleks ju see, et polkovnik ei taha, et need relvad aserite või tšetšeenide kätte langeksid.
Kurat, kes mu siis neile nüüd maha müüs. Polkovnik see olla ei saa, Kristjuhan ka mitte, sest ma alles väljusin tema juurest. Rohkem mul mõelda ei lasta, sest mitmelt poolt sajab hoope. Kukun maha ja mind pekstakse jalgadega edasi.
2
«Tead, Mändmaa, siin tehti asi professionaalselt ära. Mingil põhjusel tuli Kristjuhan oma kodust umbes kell seitse välja. Tundub, et ta märkas, et tema autol on kumm lõhki. Asus siis ratast vahetama. Ja nii teda kuklasse lastigi. Näed, kurjategija ootas teda ilmselt siin hoovi viivas läbikäigus. Kui ta ratast hakkas vahetama ja selle kohale kummardus, siis teda tulistatigi.» Mändmaa silmitseb autot, vahetatavat kummi ja laipa. «Tamm, tule siia! Helista Zurabile korterisse. Las küsib naise käest, miks mees välja läks.» Väljas on juba täitsa pime ja täna läheb vist väga külmaks. Mändmaa märkab, et tema poole jookseb patrullpolitseinik. «Härra aseprefekt, just sekund tagasi tulistati politseinikku. Punane 01 põgenes kanalisse ja sõidab linna suunas!»
«Oja, Tamm minuga autosse!» Mändmaa hüppab oma isikliku auto rooli, Tamm esiistmele, Oja hoiab lahtisest tagauksest kinni ja vinnab ennast juba sõitva auto tagaistmele. «Tulistati politseinikku. Kas kellelgi on käsiraadio. Sul Oja on. Väga hea. Võta ühendust Laasikuga. Las teatab kõigile patrullidele, et kinni peetaks kõik punased 01 või 011. Autos on relvastatud kurjategijad, kes tulistasid politseinikku. Ja las Laasik ütleb meile, kui autot märgatakse. Mis sinu kutsung on?» Mändmaa kihutab linna poole, olles vilkuri katusele pannud. Kuna iial ei tea, millal peab tööasju vabast ajast eraautoga ajama, on tal vilkur ka isiklikus autos. Varsti ragiseb käsiraadio ja Laasik teatab, et just pööras kesklinnast suure kiirusega sõitev punane 01 Pärnu maanteele ja kihutab Nõmme poole. Veel mõne minuti pärast teatab raadio, et auto eiras liikluspolitseid ja kihutab mööda Vabaduse puiesteed. Mändmaa kihutab mööda liikluspolitsei patrullist, kes hakkab neile järele sõitma, aga sirge peal jääb selgelt kiiruses alla. Eespool paistab suurel kiirusel sõitev auto, kes teeb ohtlikke möödasõite. «See on tema,» mõmiseb Mändmaa. Oja ja Tamm võtavad teenistusrelvad ja tõmbavad kuulid rauda. «Ütle Laasikule, et lõpetagu kõik vilkuritega sõidud ära. Ma ise lülitasin juba ammu vilkuri välja. Me peame kurjategijad ise kinni.»
Selleks ajaks on kurjategijad pööranud Pääskülast Kadaka puiesteele ja vähendavad kiirust. Ilmselt nad arvavad, et raputasid võmmid maha. Punase 01 ja Mändmaa eraautona paistva pruugitud Volvo vahel on paar autot. Nüüd on paras hetk rünnata. Volvo võimas mootor võtab tuurid üles ja kihutab 01-le sappa. Mändmaa on taas vilkurid tööle pannud. Žigulist tuleb kellegi käsi välja ja jälitajate pihta avatakse tuli. Kuulid lähevad küll mööda, aga mõned neist lendavad ka asfaldil rikošetina, jättes maha tulejutte. Tamm ja Oja on küljeaknad alla lasknud. Oja küünitab autost välja ja tulistab eesoleva auto pihta mõned lasud. Masina tagaaken lendab kildudeks. Ka Tamm avab oma püstolist tule. Äkki teeb Žiguli tagumine ots vinta-vänta ja auto lendab teelt välja ühele tühjale krundile. Mändmaa pidurdab. Oja ja Tamm liduvad Žiguli juurde, relvad käes. Mändmaa väljub ka autost, relv käes, aga saab aru, et mingit jama rohkem ei tule, sest Oja ja Tamm seisavad nõutute nägudega 01 juures.
«Need kaks on nüüd küll küpsed,» teatab Oja auto juhipoolset ust avades, kust rooli taga istuv mees lihtsalt küljele välja vajub. «Ega me vist siin midagi muud teha ei saa, kui peame operatiivgruppi ootama jääma.» Ma otsustan, et meil on siiski vaja lisajõude. «Kuule, Oja, silka autosse ja räägi Laasikule juhtunust. Sinu raadiosaatja on vist seal. Las saadab mõne patrulli ja laibaauto siia. Annika vist Zurabiga tulla ei saa. Las tuleb siis mõni teine ekspert ja kohtumeedik, kes meil on. No vot, las siis Mirme tuleb ka.»
Poole tunni pärast on kogu krunt erinevaid politseiametnikke täis. Ühe laiba juures kummardub kohtuarst Mirme. «See, kes rooli taga istus, pole kuuliga pihta saanud. Järelikult sinu poisid teda ei tapnud. Aga teine on auto all. Oleks vaja ta välja tõmmata. Näed, sul on seal suur poiss. Oja oli vist. Kuule, Oja, tule siia. Võta ühest, ma võtan teisest jalast ja tõmbame selle päti auto alt välja.» Oja silmad paisuvad tõllaratta suuruseks. Ta hakkab kätega vehkima ja taganeb hirmunult. «Kuule, Oja, püstolist julged lasta ja inimese tapmisega saad hästi hakkama, aga nüüd ei saa auto alt tühipaljast laipa välja tõmmatud. Oled üks suur mömm!»