Tallinna linn on leidmas kurikuulsatele Kopli liinidele arendaja. Huvilisi on koguni kaks ja kevadel selgub võitja, kes saab endale magusa mereäärse tüki. Postimees teeb linnateadlase Katrin Paadami abiga lühiülevaate Kopli liinide lähiajaloost, olevikust ja tulevikust.
Kopli liinide hoonestus rajati põhiliselt Kopli laevatehaste töölistele ning seal olevad majad on enamuses ühel ajal ehitatud. Töölisbarakid ehitati liinidele ja Sepa ning Kaevuri tänavale paralleelselt reastatud kompaktsete gruppidena. Nende, tänaseks põlenud ja osaliselt kokku varisenud, kitsa keskkoridoriga kahekorruselistel puumajadel on igal korrusel 16 kööktoa tüüpi 12 ruutmeetri suurust korterit.
Pole ime, et liinid said koduks asotsiaalsele kontingendile, olud olid sobivad. Väiksed kortertoad meelitasid prügihunte ligi nagu tuli tikku ja isoleeritus tsiviliseeritud linnaruumist tuli kohalikule kolooniale ainult kasuks.
Lahedamad tingimused olid elanikel 3. ja 4. liinil – need olid mereäärsed meistrite elamud. Nendes kahekordsetes puumajades on 12 korterit, mis koosnevad toast ja eluköögist. Seda projekti kasutati mõningate muudatustega veel 1920. ja 1930. aastatel mujalgi Tallinna eeslinnades.
Kopli liinide näol oli 1930ndate lõpuks kujunenud suhteliselt hea tasemel avalike teenustega kindlustatud, kuid erineva kvaliteediga kortermajadega töölisklassi elupiirkond. Väikese majandusliku suutlikkusega töölisperekondadele oli see piiratud valikute juures ilmselt üks parimatest võimalustest. Kopli hea maine kujunemist soodustas tolleaegne integreeriv linnapoliitika, mille headeks näideteks oli näiteks ülikooli (TTÜ) tootmine piirkonda ja rahvamaja asutamine.
Halvast mainest on võimalik vabaneda
Linnateadlase Katrin Paadami sõnul on praeguseks kümneid aastaid kestnud Kopli liinide halvast mainest võimalik vabaneda ja erinevate linnade kogemust arvestades poleks selles muutuses midagi ebaharilikku. «Küsimus seisneb pigem linnapoliitilistes valikutes, mis on mõtestatud kohaliku konteksti eripära ja linnaruumi kui terviku arendamise vajaduste seostes ning kindlasti ruumikasutajate positsioonilt. Piirkonna «uuele ärkamisele» aitab kaasa ka asumiseltside liikumine, näiteks seal juba tegutsev Professorite küla selts,» leiab Paadam.
«Kopli hirmust vabanemisele saab kaasa aidata näiteks mõni ühekordne linna kultuurisündmus, mis õnnestumise
korral võiks vallandada linlastele atraktiivse sündmuste ahela, näiteks nagu Tallinna kesklinna-Kalamaja mereäärsel alal,» ütles Paadam. «Seda võtet kasutavad paljud linnad stigmatiseeritud piirkondade taaselustamisel, vanade ümberkujundamisel või uute tutvustamisel. Ka võimalus ajutiseks avalikuks ruumikasutuseks võib tuua oodatud positiivse, seejuures tulevikuarenguid mõjutava tulemuse.»
Rääkides Kopli liinidest kui slummist, siis Paadami sõnul algas selle allakäik peale teist maailmasõda nõukogude okupatsiooni tingimustes. Üheks põhjuseks oli see, et investeeringud vanema eluasemefondi korrastamisesse olid olematud.
Slummistumine tähendab nii füüsilist kui sotsiaalset madalseisu. Kopli liine võib slummina käsitleda tänaseni, paljuski linnapoliitiliste otsuste või otsustamatuse tõttu. Selle tulemuseks on piirkonnale iseloomulike elamute hävimine ja seda elamiskohana väärtustavate inimeste lahkumine. Paadami sõnul oleks 1990ndatel olnud veel võimalus piirkonna ajaloolist väärtust säilitades puitelamuid kaasajastada nii, et need vastaksid tänapäeva vajadustele.
Taastamine endisel kujul pole enam mõttekas
Paadami sõnul ei ole Kopli liinide taastamine endisel kujul enam võimalik ning kaasaegset nõudlust kujundavaid elanike eelistusi arvestades ka mõttekas. See ei tähenda aga seda, et uusarendus ei võiks võtta eeskuju kunagisest elamisruumi inimmõõtmelisusest, nii kortermajade kui ruumistruktuuri kujundamisel; seda enam linnas valdava sotsialismiaegsete suurelamute massiivi foonil.
Teisalt on Kopli oma praeguses hävingus avatud ka kõige innovaatilisematele linnaarendusideedele. «Jätkuvalt mitmekesistuvad elustiilid ja elamisviisides väljenduv identiteeditaotlus viitavad vajadusele mitmekesistada ka elukoha valikuvõimalusi. Kopli liinide omapärases ruumistruktuuris võib näha üht linna ressurssi selle vajaduse rahuldamiseks. Eelkõige on aga vajalik visioon ja selle elluviimist toetav päevapoliitikast vaba linnapoliitiline strateegia,» leiab Paadam.
Paadami usub, et uusarendus on vältimatu, aga selle kandev idee peab tulema linna ruumilise strateegia kujundajatelt ja tuginema informatsioonivahetusele professionaalsete, akadeemiliste ja linlaste huvigruppidega.
Katrin Paadam on linnateadlane, Tallinna Tehnikaülikooli professor ja sotsiaalteaduste doktor.