Politsei reageerimiskiirusest: on vahe, kas joodik magab pingil või sõiduteel

Jonatan Karjus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei auto. Pilt on illustratiivne.
Politsei auto. Pilt on illustratiivne. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Politseil võib sündmuskohale jõudmine võtta mõne minuti, kuid on ka juhuseid, kus kordnike tuleb oodata mitu tundi. Loe, millest see sõltub!

Politsei puhul ei pöörata kohale saabumise keskmisele ajale nõnda palju tähelepanu nagu kiirabi ja pääste puhul, kuna kahe esimese tööspetsiifika on politseist mõnevõrra erinev.

«Suuremate koormustega aegadel võtab madalama ohutasemega ehk prioriteediga väljakutsetele jõudmine mitmeid tunde, kuid kõrgema prioriteediga väljakutsetele jõuab patrull enamasti loetud minutitega,» selgitab Põhja piirkonna operatiivteabeteenistuse vanem Jane Varipuu.

Varipuu sõnul ei ole politseile kehtestatud konkreetseid ajalisi piiranguid või määratlusi, kui kiiresti peab sündmusele reageerima. Reegel on, et politsei peab reageerima viivitamatult.  Laekunud hädaabiteated jaotatakse vastavalt saadud informatsioonile erinevatesse kategooriatesse ehk prioritiseeritakse.  Väljakutsele määratav prioriteet oleneb sellest, kas on otsene oht inimelule, tervisele, varale või sellist otsest ohtu ei ole.

Kui korraga on palju väljakutseid, saadetakse patrullid kõigepealt kõrgema ohutasemega väljakutsetele ning vähesema vahetuma ohuga olukorrad peavad paraku ootama. Kõrgema prioriteediga väljakutse laekumisel üldjuhul madalama prioriteediga väljakutse teenindamine katkestatakse (kui pole vabasid patrulle).

Häirekeskusesse laekuvad politseivaldkonna kõned jagunevad kolme kategooriasse – Alfa, Bravo, Charlie. Põhimõte on see, et igale sündmusele peab politsei viivitamatult reageerima.  

A (alfa) – kui sündmus või abivajaja seisund ei ole erakorraline ning puudub oht abivajaja elule või varale;

B (bravo) – kui sündmus või abivajaja seisund on raske või puudub abivajaja seisundi kohta teave, või on oht, et vara on sattunud ebaseaduslikku valdusesse või on hävinud;

C (charlie) – kui sündmuse lahendamiseks on politseil vaja kohe sekkuda või abivajaja seisund on eluohtlik või abi vajab kiirabi ja/või päästeteenistus.

Mõned näited, mis aitavad mõista nende prioriteetide sisu.

Joodik magab pingil, kontaktne – alfa

Joodik käitub ebaadekvaatselt, märatseb, võib-olla ohtlik teistele või varale – braavo

Joodik magab sõiduteel – charlie, sest otsene oht inimese elule.

Väga levinud alfa-prioriteediga väljakutse on näiteks öörahu rikkumine. 

«Väljakutsele reageerimise kiirus sõltub väga paljudest asjaoludest. Peamisena võib välja tuua reageerimist vajavate sündmuste rohkuse teatud aegadel. Ühed tihedamaid tööajad politsei jaoks on nädalavahetuste õhtud ja ööd ning siis võib alfa prioriteediga väljakutsete teenindamine viibida,» selgitab Varipuu

«Kindlasti mõjutab patrulli kohale jõudmise kiirust liiklustihedus ja ilmastikuolud. Samuti asjaolu, et mitte alati ei oska hädaabiteate tegija täpselt öelda/kirjeldada väljakutse asukohta ning õige koha leidmisele võib kuluda nii mõnigi minut. Viimase puhul põhjused väga erinevad,» lisab ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles