Reportaaž: Mupoga jänesejahil

Jonatan Karjus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Olen tudengina sõitnud korduvalt jänest. Ma ei ole selle üle uhke, aga ega ma erilist häbi ka ei tunne. See oli justkui protestimeelsus, tahtmine süsteemist üle olla ja seda ninapidi vedada. Või ehk oli see lihtsalt lihtlabane adrenaliininälg, soov olla pidevas kartuses, et nüüd võetakse saba ja sulgedega vahele. Igatahes, üks vahemik sõitsin telefon taskus, kiirvalimises number, millega sai pileti osta.

Mitmed mu tuttavad ei ostnud põhimõtteliselt Tallinnas piletit – pagan teab miks. Ilmselt samadel põhjustel nagu mina. Tudengi kõhna rahakotiga oli lihtsam piletiostmine üle lasta ja jänest sõita, sest võimalus, et mupo vahele võtab, oli piisavalt väike. Nõnda väike, et majanduslikult oli mõttekam trahvi maksta.

«Mupsikute» kirumine on paljude linlaste seas üldlevinud käitumine, see on iseenesestmõistetav, midagi analoogset põõsasistuva liikluspolitsei või parkimiskontrolöriga. Aga kas keegi on mõelnud, et milliseid sajatusi ja põlastust peavad need igapäevaselt rindel olevad kontrolörid kannatama? Prooviks panna korraks end nende asemele.

Kell on 17.02, väljas on muutunud hämaraks. Ilm on jaanuarile kohane - kõle ja tuuline. Inimesed hakkavad kesklinnast ennast vaikselt kodu poole sättima ja ühistransport täitub. Trammiliin Kopli suunal on liiklusest tihe ja trammid uhavad iga paari minuti tagant.

Paarsada meetrit enne Põhja puiestee peatust pargib puude varjus roheline Mercedes-Benz. Lähemale jõudes märkan, et inspektorid vorbivad patustele usinalt protokolle. Astun sõidukile ligi ja küsin bussi kõrval konutavalt inspektorilt, et kust ma võiksin leida proua Elve. Olen eelnevalt temaga kokku leppinud, et tuleme jälgime piletikontrollööride tegevust.

Koputan esiaknale ja Elve vaatab mind üle prillide külma ja veidi põlastava pilguga, külmajudinad käivad üle selja ja mõtlen korraks, et tänase ürituse võib vaikselt bilansist maha kanda. «No vaadake ja jälgige, aga mingisuguseid intervjuusid või pilte me küll endast teha ei lase. Näete isegi, mis siin saama hakkab,» ütleb ta.

Taamal passib Jukka. Jukka on soomlane. Ta sõber on kahe naisinspektori poolt rohelises mupo-bussis pihtide vahele võetud. Veidi turskema kehaehitusega mees on heas tujus ja ütleb, et õnneks on trahv Tallinnas oluliselt väiksem kui Helsinkis. Mõni hetk hiljem pääseb sõber mupo-bussist tulema ja härrad kõnnivad rahumeeli Rimi suunas.

Samal ajal võtavad inspektorid trammitee äärde ahelikku. Ninamees Olev hoiab käes helkivat nuia, milleni tramm oma ninaga sõidab. Trammi uksed avanevad ja inspektorid astuvad trammi, jooksen neile kiiresti järgi ja pääsen sõidukisse enne uste sulgumist.

Esimesest trammist tuuakse välja viis patustajat ja surun ennastki rohelisse bussi sisse. Patustajatele tutvustatakse järgnevaid protseduure, tavaliselt tehakse kohapeal kiirmenetlus ja saadakse oma otsus kätte.

Tosin minutit hiljem on buss jänestest tühi ja olen jäänud ametnikega omapäi. Püüan prouade kalki olemust sulatada, ja ennäe, õhkkond muutubki pikapeale sõbralikumaks.

Põhiline vabandus, millega jänesed ennast õigustavad on see, et nad tulid eelmisest peatusest peale. «Kellel puudub pilet, see tuli eelmisest peatusest peale – see on alati nõnda. No mis te meile sellest jutust räägite, me kuuleme seda päevast-päeva. Inimesed võiksid lihtsalt öelda, et nad unustasid. Me kõik unustame vahel asju,» kirjeldas üks inspektor, kuidas inimesed ennast välja vabandavad.

Sageli pannakse lihtsalt jooksu. Samal päeval oli olukord, kus üks noormees jooksis trammiukse maha ja põrutas otse sõiduteele. «Üks oleks siinsamas auto alla jooksnud. Ma ei kujuta ette, milline hirm peab inimesel olema, et ta oma eluga nõnda riskiks. Sageli on sellised inimesed tagaotsitavad või muidu politseiga pahuksis,» ütles inspektor Sirje.

Narkomaanide ja kriminaalse taustaga inimestega puututakse igapäevaselt kokku. «Hommikul oli mupo-bussis narkomaan, kellel oli nuga taskus ja see nuga kukkus nii-kogemata tal taskust välja. Sellised olukorrad tekitavad ikka kõhedust,» ütles Sirje ja jätkas, et «mõni aeg tagasi pidasime Endla peatuses kinni ühe «ambaali», kes oli just vanglast vabanenud. Mul oli selline tunne, et ta võtab selle bussi ja keerab lihtsalt kummuli. Tal olid nukid ka, see oli selline õudne, sellist me kinni ei hakanud hoidma.»

Ühistranspordis lõunauinakuid tegevad asotsiaalid on väike mure. Tavaliselt on «pompsikutel» ühiskaardid olemas ja nad on Tallinna elanikud. «Nende puhul häirib kõige rohkem hais. Haisvad inimesed tõstame maha. Eraldi transporti nende jaoks käima pole kahjuks pandud. Tuleb aru saada, neil on ka vaja oma supp supiköögist kätte saada,» ütles vaneminspektor Elve.

Ette tuleb järgmine tramm, lähen vaatan veel viimast korda, kuidas inimesed käituvad. Panen tähele, et mitu neist muutub silmnähtavalt ärevaks ja igast nurgast hakkab tulema validaatorite piiksatusi. Üks minu kõrval seisev naine üritab valideerida, kuid see ei õnnestu. «Ohh issand jumal,» sajatab ta. Sama moodi proovib valideerida üks meesterahvas, kuid naine ütleb talle: «See ei tööta, nad on nii kavalaks läinud».

Kaval on süsteem tõesti, sest niipea kui inspektor validaatorist andmed maha laeb, lakkab see töötamast. Valideerima aga peab, sest muidu pilet ei kehti. «See, et meil nüüd tasuta üristransport on, ei tähenda, et nüüd oleks rikkumisi oluliselt vähem. Tallinnast väljastpoolt inimesi on ikka,» ütles inspektor Sirje. Ainult pensionäridelt, kes on üle 65-aastased, dokumenti ei nõuta – nemad võivad valideerimata sõita.

Pidev sõim ja negatiivne suhtumine võib inspektorite jaoks olla päris rusuv. Nad ütlesid mulle praktiliselt ühehäälselt, et on aastatega oma tööga kaasneva suhtumisega harjunud. Nahk läheb ajaga paksemaks, kuid silmadest oli näha, et eks ikka vahepeal lähe asjad neilegi hinge. Vähemasti seda on õpitud, et koju tööd kaasa ei võeta. «Ma ei taha ühtegi minutit kodus selle töö peale mõelda. Kui tööuks on kinni, siis unustan kohe kõik ära,» ütles lõpetuseks üks neist.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles