PÖFF: Fair Play (Fair Play)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Totalitaarses süsteemis teed sa seda, mis vaja/kästakse. Küsimus on ainult selles, kas teed seda vabatahtlikult või leitakse viis, kuidas sind sundida. Filmi „Fair Play” kahe peategelase ees on just sellised võimatud valikud.



Tšehhoslovakkia, aastad 1983–1984. Anna on lootustandev jooksja. Ka tema ema oli edukas sportlane. Et ta tegeles asjadega, mis kõrgematele võimudele meelepärased polnud, keelati tal tennisemängimine ära. Seda enam tahab ema, et Anna saaks oma unistused ellu viia ning jõuaks olümpiale. See oleks ka hea võimalus Läände põgenemiseks. Kuigi nn kahtlase päritoluga, on Anna võimekas ja valitakse rahvuskoondisesse. Noor naine on valmis kõvasti pingutama. Kui talle tehakse treeninglaagris ettepanek Strombat kasutama hakata, ei oska ta midagi kahtlustada. See on „ju sama nagu B-vitamiin, lihtsalt tugevama toimega”. Peagi märkab noor naine muutusi oma kehas: karvakasv suureneb, isegi nina alla tekib väike vunts ja jõudu on kõvasti rohkem. Ühes trennis hakkab tal aga väga halb ja kerkivad kahtlused. Kuidas sa aga loobud millestki, mis on vabatahtlikult kohustuslik? See tähendaks jooksjakarjääri lõppu, see aga tundub Anna jaoks võimatu väljavaade.



Lavastaja Andrea Sedlackova, kes põgenes Tšehhoslovakkiast 1980ndate lõpus, suudab raudse eesriide taguse maailma arusaadavaks teha ka neile, kes seda enam ei mäleta või üldse kogenud pole. „Fair Play” jahib Tšehhi esindajana järgmist võõrfilmi Oscarit.




PÖFF / Kaisa Karu




Tšehhi / Slovakkia / Saksamaa 2014

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles