Moskva Satiiri Teater. Etendus "Kriminaalne talent"
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kriminaalne talent»
või «Anarhisti juhuslik surm».
Farss kahes vaatuses
Kestus 2 tundi 30 minutit koos ühe vaheajaga
Itaalia komöödiakirjanik Dario Fo on rohkelt segadust tekitavate naljakate süžeede meister. Muuseas ei ole kuulsat farss-näidendit „Anarhisti juhuslik surm“ (Tamara Skui tõlkes) Moskvas veel lavale toodud. Vaatajad siiski ei avasta siin midagi erakordselt poliitilist, kuigi autor kergelt pretendeerib teatud „sotsiaalsusele“. Pole ju nali farsi vormis paljastada politsei vigureid ja töömeetodeid kinnipeetutega, kes, nagu selgub, on täiesti internatsionaalsed.
Nagu hästi läbimõeldud detektiivis, on mõrv juba toimunud. Surma põhjused aga pole veel teada. Samuti ei näe me hukkunud anarhisti ennast, keda kahtlustatakse terroriakti organiseerimises vaksalis. Temast pole peaaegu midagi teada, kuid surm saabus selle tagajärjel, et ta kas viskus ise aknast alla või keegi aitas tal ebaõnnestunult aknast välja hüpata. Toimus see kõik aga Milano linna politseijaoskonnas. Selleks, et mõista põhjuslik-järelduslikke seoseid, on algatatud kriminaalasi. Politseil on aga nagu alati palju kiireid toiminguid, kindrali kontrollid, ajakirjanduslikud juurdlused.
Sellise mõistatusliku surma asjaolude uurimise võttis enda peale keegi härra, kes alles vabanes … hullumajast. Ta sattus samuti jaoskonda ja ajas pead segi kõikidel politseinikel, kes enam isegi ei saa aru, kellega neil tegemist on. See hullumeelne kinnitab sellise kergusega, et ta on samas psühholoog, ülikooli õppejõud, ooperilaulja, kohtunik ja isegi … piiskop. Siin on näha commedia dell'arte traditsiooniliste maskide vahetust, mis dramaturgi mõtte järgi on täiesti asjakohane ka kaasaegses tavaelus. Kui aga meenutada, et Dario Fo’d loetakse teater dell'arte traditsioonide järeltulijaks, et ta kandideeris Milano linnapeaks (jõudis isegi teise vooru, kuid kaotas edukamale võistlejale) ja talle polnud võõras must huumor, siis näidendi situatsioon muutub täiesti äratuntavaks. Kõik veidrad vastuolud kuhjuvad ju reaalsele ja sugugi mitte naljakale kinnipeetud anarhisti enesetapule.
Hullumeelset mängib näidendis hiilgavalt Fjodor Dobronravov. Just nimelt tema, korduvalt vahetades kostüüme, kõnnakut ja kõnemaneeri, tõstab harukordse kiirusega kuritegude avastamist. Kriitikud ei ole asjata teda nimetanud „Milano Hlestakoviks“. Fjodor Dobronravov vahetab „maske“ nagu kindaid. Kui ta ongi „hullumeelne“, nagu täheldatud programmis, siis kõik teised „mõistlikud“ näevad välja oluliselt vähem adekvaatsed. Dobronravov kleebib endale vuntsid, tõmbab pähe halli paruka, seob kinni silma, kinnitab puust käe ja jala, lööb tantsu ja võtab üles laulu, sepitseb farsilikku „uurimiseksperimenti“. Nii saab ta järk-järgult selle palagani peremeheks. Täieõiguslikuks ja temperamentseks, kelle pilli järgi on lausa lust tantsida. Kuidas ta seda teeb ja millega kõik lõpeb Milano politseiesindajatele Oleg Kassini, Konstantin Karasiku, Valeri Gurjevi, Vadim Zavjalovi ja Sergei Kolpovski esituses, on ettearvamatu. Aga mõned tasuta ortograafia, punktuatsiooni ja masinakirja tunnid nad saavad.
Näidendis on ainult üks naisosa – noor ajakirjanik, keda mängivad uljalt Svetlana Maljukova ja Marina Manjahina. See võluv leedi ei jää oma järjekindluse ja kirega alla peakangelasele. Tänu temale saab lõpuks selgeks, et anarhisti surmas ei õnnestugi kellelgi selgusele jõuda.
Osades:
Hullumeelne — Fjodor Dobronravov
Ajakirjanik — Svetlana Maljukova / Marina Manjahina
Närviline komissar — Valeri Gurjev
Pelglik seersant — Sergei Kolpovski
Politseinik — Vadim Zavjalov
Priske komissar — Konstantin Karasik
Politseiülem — Oleg Kassin
Instseneering: Tamara Skui
Lavastus: Mihail Borisov
Helilooja: Gioacchino Rossini
Kunstnik: Andrei Zolotuhin