PÖFF: Number 55 (Broj 55)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõestisündinud lool põhinev film. 1991. aasta. Väike grupp Horvaatia sõdureid, kõik 18–20aastased noored mehed, lähevad omaleiutatud tankiga patrullima, satuvad aga üsna kiiresti serblaste rünnaktule alla. Etteruttavalt öeldes saavad kõik surma.
Filmi mõte ei ole fikseerida järjekordset kangelastegu, pigem vastupidi. Autor toob välja nende surma iroonilise mõttetuse, kogu sõja kui sellise mõttetuse. Kui Oliver Stone’i filmis "Rühm" jõuab vaataja hakata armastama igat rühma liiget, et siis kaasa elada tema kangelaslikule hukule, siis siin on pigem vastupidi. Filmi autor joonistab küll välja karakterid, aga ta ei ürita teha neid sümpaatseteks, pigem vastupidi, vaatajana tiksub sul kogu aeg mõttes, et oh jumal, kuidas nad küll saavad olla nii naiivsed, rumalad ja hoolimatud. Sa elad kaasa, aga mitte emotsiooni, vaid mõistuse tasandil, sest noorte inimeste mõttetu hukkumine on alati kole.
Huvitav on jälgida, kuidas sõjafilm kui žanr aastate ja põlvkondade vahetusega teisendub, kuidas sinna tungib sisse videomängude esteetika, taandub harjuspärane psühholoogiline probleemide käsitlus, esiplaanile tuleb tegevus kui selline ja tõstatakse küsimus, pööratakse kummuli kangelaseks olemise mõiste. Filmil on väga huvitav muusikaline lahendus ja suurepärane operaatoritöö. Hinge läheb autori valusalt irooniline pilk, mis distantseeritud külmusega mõõdab oma hukule vastuminevate noorte meeste hooletut ja üleolevat suhtumist neid ümbritsevatesse sõjakoledustesse, nende idealismi ja põhjendamatut optimismi.
PÖFF / Tiina Lokk
Horvaatia 2014